Mihkel Aitsam 9.10.1929 – 27.08.2013

Mihkel Aitsami elukaar algas kaheksakümmend kolm aastat tagasi Eesti Vabariigi päevil Pärnus kooliõpetaja peres. Lapsepõlves haigestus ta poliomüeliiti, tagajärjeks jalgade osaline halvatus, nõnda tuli Mihklil kogu edaspidine elu kasutada liikumisel abivahendina karke. See ei võtnud talt lapsepõlve ega takistanud täisvereliselt elamast. Kindlasti oli selles suur teene Mihkli vanematel, kes ei teinud haigete jalgadega poisile milleski hinnaalandust, nõudes temalt sedasama, mis temavanustelt poistelt ikka nõutakse.

Mihkel õppis tavakoolis, astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus omandas insener-energeetiku kutse. Järgnesid töökohad Tallinna Ekskavaatoritehases, Eesti Energoremondis, Elektroonika Teadusliku Uurimise Instituudis. 1970−1988 oli Mihkel ETKVLi arvutuskeskuse peainsener.
Mihkel oli esimene puudega inimene Eestis, kes võitles endale välja load käsijuhtimisega auto juhtimiseks.

Mihkli sügavam huvi invaprobleemide vastu algas 1970. aastate lõpus. Tõuke selleks andis ühingu Autom Tallinna osakonna juurde käsijuhtimisautode omanike sektsiooni loomine. Tihe lävimine teiste puudega inimestega tõi esile invaliidsusega seonduvad probleemid – olulisim oli nõukogudeaegse ühiskonna mentaliteedi murdmine, „nähtamatu“ invaliidi toomine koduseinte vahelt välja.

1988. aastast rakendas Mihkel kogu oma energia invaprobleemide lahendamisele: oli Eesti Invaliidide Ühingu esimees, Eesti Invaühingute Liidu esimees. Tema initsiatiivil loodi Karaski Keskus, pandi alus AS Eesti Ortopeediale ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ehitusele.
1989−2002 luges Mihkel invapsühholoogiat Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Tallinna Pedagoogilises Seminaris.

Aktiivsest tööelust tagasi tõmbunud, tegutses Mihkel ühiskondlikus korras paljudes komisjonides, kus tõi esile murekohti ja tegi ettepanekuid nende kõrvaldamiseks.

Vabariigi Presidenti otsusega 2. veebruarist 2001 autasustati Mihkel Aitsamit Eesti Punase Risti III klassi ordeniga.

Mihkel Aitsami elukaar on jõudnud lõpuni. Invaliikumise suurmehest jäi maha ohtralt lennukaid ideid mõttekaaslastele elluviimiseks. Ning palju, palju mälestusi tuhandete inimeste südametesse.

Järelehüüdele kirjutas alla:

Sotsiaalministeerium
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
Eesti Puuetega Inimeste Koda