2003. aastast on Alatalu sõnul püütud võimupartei Jedina Rossija kõrvale luua teist suurt erakonda Spravedlivaja Rossija (SR) näol, et tekiks ameerikalik kombinatsioon: kaks suuremat ja kolm-neli väiksemat erakonda. „Nende viimaste hulka kuuluvad kindlalt kommunistlik partei ja liberaal-demokraatlik partei ja miks mitte ka Jabloko, kuniks ta pole režiimile ohtlik.”

Presidendikandidaatidest rääkides on Alatalu kinnitusel mõistlik esmajärjekorras hinnata n-ö teise suure partei liidri, Sergei Mironovi võimalusi. Just Peterburist pärit ja reaalteadusest (mitte jõustruktuuridest!) poliitikasse tulnud Mironov võiks Alatalu kinnitusel teoreetiliselt olla nii Eestile kui ka maailmale parem Venemaa president kui Vladimir Putin.

„Paraku on ka esseerideks kutsutu Riigiduuma valimiste põhjal hoopis kolmas poliitjõud riigis, sest poliitikat kainelt hindavad kodanikud, nähes SR liigset seotust Kremliga (SR juht Sergei Mironov oli ju pikalt Föderatsiooninõukogu esimees), ei toetanud kõikidele lisamängudele vaatamata Kremli parteidesüsteemi ülesehituse plaani piisavalt,” sõnas Alatalu.

SR möödus äsjastel Riigiduuma valimistel nimelt küll Vladimir Žirinovski liberaal-demokraatlikust parteist nii toetuse kui ka kohtade poolest, kuid Mironov ei suuda Alatalu kinnitusel ilmselt veel edestada kommunistide liidrit Gennadi Zjuganovit.

Mehed ei usu ise ka enda võitu

Nõukogude Liidu lagunemist taga nutva Zjuganovi nagu ka Žirinovski valituks saamist ei usu mehed ise ka, ent kandideerivad, sest nii on tagatud nende toetajate osasaamine riigipirukast nii Moskvas kui ka kohtadel. Nende elektoraadi vähenemine on toimunud aeglasemalt prognoositust, mis paljus seletub Putini meeskonna oskusega mängida Venemaa/NSVL ajaloo ja missiooniga maailmas. Kui Putin-Medvedev peavad selle jutu juures arvestama teatud ulatuses ka teiste riikide tunnetega, siis Zjuganov ja Žirinovski lajatavad otse ja riigipeast veel kõvemate poistena koguvad jätkuvalt hääli,” selgitas Alatalu.

Parteijuhtide kõrval on pühapäevastel valimistel kandideerimas oligarh Mihhail Prohhorov, kes on Alatalu sõnutsi valimiste suur mõistatus, kelle teekond Riigiduumasse takerdus septembris küllalt segastel asjaoludel. „Presidendivalimistele ta aga lubati ja ta on teinud nii muigamapanevaid kui ehmatavaid avaldusi,” märkis Alatalu.

Kuigi Alatalu sõnul võib fantaasiates ette kujutada, et seni poliitikast eemal olnud Prohhorov valimised võidab, siis poleks see meie jaoks kuigi hea tulemus. „Tegu pole mitte Monaco vürstiriigi, vaid Venemaaga, mille valitsemiseks on vaja meeskonda, ja kuna tal endal seda pole (ehkki mõned väheütlevad nimed on kõlanud), tuleb tal rahulduda praegu Kremlis ja mujal Moskvas istuvate tegelastega ning nende tahet täita. Aga see saab olema selgelt putinluse jätkamine.”