Urmas Ambur: Neli koletist – ACTA, PIPA, SOPA ja Urr
Hiljuti juhtusin tahtmatult spordihoone riietusruumis kuulma umbes 4. või 5. klassi poiste omavahelist vestlust. Üks poistest rääkis, et üritas tõmmata „Jackassi“ filmi, mille peale teine ütles, et SOPA hakkab siis jälitama ning kolmas teadis lisada, et torrent on nii kiire, et SOPA ei saa kätte...
Kogu seda viimastel nädalatel nelja tähega tähistatud „koletiste“, kelle nimed on ACTA, SOPA, ja PIPA, ümber toimuvat janti vaadates meenub mulle kohe ETV kanalil näidatav Tove Janssoni muumilugude põhjal valminud joonisfilmi "Muumioru lood". Seal on üheks tegelaskujuks hirmus Urr, kelle tegelikku palet varjab maani ulatuv rüü, kes jätab oma liikumisteele maha jäise karguse ning kellega kohtumist kõik Muumioru elanikud võimalusel väldivad. Ükskorda ajas Urr Muumitrolli taga ja sai kätegi, aga Muumitroll rabeles hirmsasti ja ärkas seepeale üles – see kõik oli olnud uni.
Mütoloogiline koletis ACTA
Mulle tundub, et samasugune hirm, nagu vaevas Muumitrolli tema unenäos, on võimust võtnud teatava osa Eesti elanike hulgas. Neil on tekkinud ettekujutus, et need nelja tähelised koletised, eriti aga ACTA, kes jõudnud neile kõige lähemale, üritavad nende järel hakata luurama, neid kinni püüdma ja karistama. Tundub küll nagu muinasjutt, aga kui vaadata meedias ja internetifoorumites toimuvat, siis tekib vägisi tunne, et osad inimesed usuvad tõemeeli, et seekord saab muinasjutt tõeks - ACTA nimeline koletis ärkab ellu ja hakkab neid jälitama…
Ma olen autoriõiguse valdkonnaga tegelenud üle kümne aasta ja olen selle aja jooksul kokku puutunud paljude kummaliste väärarusaamade ja pooltõdedega, mis inimestel sellest valdkonnast tekkinud on. Samas võin kinnitada, et sellise hämaga, nagu viimastele nädalatel anonüümsest meediast ACTA (inglise keeles The Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk võltsimisvastane kaubandusleping) kohta lugeda võib, pole mul varasemalt au olnud kokku puutuda. Hiljuti sattusin lugema üht kirjutist, milles kirjeldati, kuidas elu peale ACTA-ga liitumist käima hakkab – kui kellegi korterisse on sisse murtud ja kohale saabunud politsei avastab allesjäänud vara hulgast CD-R plaadi, millel on peal muusikafailid, siis pannakse korteri omanik vangi, sest toimunud kuriteo eest peab keegi karistada saama.
Eriti jõuliselt on ACTA vastu asunud võitlusesse Interneti kogukond, sest nemad on arvatavasti salapärast ACTAt näinud ja oskavad seetõttu meist kõige täpselt ette ennustada, millised saavad olema tema koledad teod.
Kõik internetikasutajad vangi?
Mõned päevad tagasi oli mul võimalus Interneti kogukonna esindajatega vestelda Välisministeeriumi algatusel toimunud ACTA teemalisel kohtumisel, millele osalesid veel ka kolme ministeeriumi, akadeemiliste ringkondade, autoriõigusega tegelevate organisatsioonide, sideettevõtete, teenusepakkujate ja Eesti Piraadipartei esindajad. Vaatamata ministeeriumite esindajate korduvatele kinnitustele, et Eestil puudub igasugune vajadus ja kavatsus ässitada ACTA nimeline koll inimestele kallale, jäi mulle ikkagi tunne, et see ei hajutanud vähemalgi määral Interneti kogukonna kartust tema ees.
Sellest ACTA kartusest tingituna on erinevatel veebilehtedel ja suhtlusportaalides hakatud levitama „kindlat tõde“, et riigi valitsejatest ja riigiametnikest on üleöö saanud ACTA käsilased ja neil on ühine plaan kõik Internetti kasutavad inimesed ilma kohtuta vangi panna. Aga nende enda lapsed, kas need lähevad ka siis vangi?
Head inimesed, kuhu on kadunud teie usk oma riiki? Miks on hakatud ACTA hirmus pimesi uskuma seda infomüra, mida Internet täis on, selle asemel et kuulata, mida valdkonda jagavatel inimestel öelda on? Kas teile ei tundu, et liiga paljud on lasknud ennast vooluga kaasa haarata ja usuvad nüüd tõemeeli, et nende oma riik on pöördumas nende endi vastu?
ACTAst rääkides ei tohiks unustada, et see on siiski suunatud meist oluliselt suuremate ja arenguteel mõne sammukese võrra maha jäänud riikide distsiplineerimiseks, on ju vastav seadusandlus arenenud riikides juba ammu toimiv. Olgem ausad, kui riik tahtnuks oma elanikke selle teemaga ahistada, saanuks ta seda teha juba ammuilma. Intellektuaalse omandi vastaseid kuritegusid käsitlev regulatsioon (karistusseadustiku 14. peatükk) on ka hetkel Eestis selline, mis võimaldab piraatkoopia valmistajad ja nendega kauplejad vastutusele võtta.
Kõiki "piraate" kinni ei panda
2011. aastal registreeriti ainult 5 piraatkoopia valmistamise juhtumit. Kas siis tõepoolest rohkem „piraate“ meie hulgas ei olegi? Näib nii. Teine seletus sellele väiksele numbrile oleks, et riigil on märksa olulisemaid valdkondi, kuhu oma ressursse suunata ja vastutusele võetakse ainult „tõelised piraadid“ ehk need, kes autorlust varastades raha teha üritavad.
Teadmatusel ja hirmul määramatu tuleviku ees võib alla suur jõud ning oleks kahetsusväärne, kui keegi seetõttu oma lastel Interneti kasutamise ära keelab. Seepärast soovitan Interneti kogukonnal lisaks arvukatele „millegi vastastele“ veebilehtedele teha veel üks veebileht, millele oleks kirjas kõik võimalikud muusika ja filmide kasutusviisid, mida inimesed oma igapäevaelus on harjunud kasutama. Ma olen veendunud, et nii ministeeriumi ametnikud, kriminaal- ja autoriõiguse asjatundjad, IT spetsialistid ja paljud teised valdkonnaga hästi kursis olevad inimesed oleks valmis seal üldise teadlikkuse tõstmise huvides lihtsas keeles igaühele ära seletama, millised kasutusviisid on lubatud ning kus tegelikult jookseb piir seadusliku ja ebaseadusliku kasutuse vahel.
Arvatavasti saaksid paljud selliselt veebilehest kasulikku infot (näiteks kuidas teha oma isikliku kasutamise otstarbel tehniliste kaitsemeetmetega varustatud filmist seaduslikult ja ilma litsentsitasu maksmata koopiat) ja rahuliku une ilma ACTA, PIPA, SOPA ja Urrita. Ma olen kindel, et paljud omaenese teadmise järgi piraadid avastaksid siis ühtäkki, et peavad musta lipu masti otsast alla langetama, sest seesama riigivõim, kelle sõna nad täna umbusaldavad, on juba 20 aastat tagasi andnud neile sellise varanduse (loe: õigused), mis muudab nende tegevuse igati seaduspäraseks.
Ma loodan, et lastekas.ee tegijad näitavad meile ühel päeval neid nelja hirmsat koletist õpetlikus Jussi multikas, mis lõppeb teatavasti sõnadega: “Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi“.
