Heili Sepp: Riik võitleb narkomaaniaga täna ja edaspidi
Juba pealkiri on oma ebamäärasuses eksitav. Narkootikume iseeneses, st nende füüsilist eksistentsi, ei saa kuidagi kriminaliseerida ega dekriminaliseerida. Näiteks narkootikumide müük on Eestis vägagi vaieldamatult kuritegu ning raskematel juhtudel karistatav lausa eluaegse vangistusega. Samasugust karistust lubab seadus teatud juhtudel ka narkootikumide omamise või valmistamise eest. Need kõik on liiga erinevad asjad, et need ühe lööva pealkirja alla ära mahutada. Nõnda on löövat pealkirja kasutada püüdes satutud klassikalisse lõksu: suur tükk ajab suu lõhki. Tegelikult räägib endine politseijuht põhiliselt tarvitamisest.
Tõepoolest ei ole otseselt uimastitarvitamine Eestis kriminaalkuritegu, kuigi narkootikumide omandamine seda teatud juhtudel on. Kuid dekriminaliseerimine ehk kuritegude seast väljaarvamine ei tähenda, et see oleks lubatud või et selle eest karistada ei saaks. Meil karistatakse narkootikumide tarvitamise eest väärteo korras. Selline korraldus on levinud mitte üksnes Portugalis, nagu jääb mulje A. Anveldi artiklist, vaid ligi pooltes Euroopa Liidu riikides. Neis riikides on leitud, et see on kooskõlas süüteo raskusega.
Eestis arvati mitmekordne uimastitarvitamine kuritegude seast välja seoses karistusseadustiku jõustumisega (varem oli mittekriminaalne vaid esimene tarvitamisjuhtum). Enam kui küsitav on A. Anveldi väide, et just see asjaolu on kaasa toonud narkomaanide arvu kasvu. Siin on tegu klassikalise loogikaveaga post hoc, ergo propter hoc („parast seda, järelikult selle pärast“). Ajaline seos ei tähenda põhjuslikku seost.
Mõelgem näiteks, kas narkomaania oleks vähem levinud, kui korduv tarvitamine oleks siiani kuritegu. Pigem oleks õiguskaitseasutused veelgi ülekoormatumad ja vahendeid narkokaubanduse tõkestamiseks oleks vähem. Karm karistuspoliitika tarvitajate suhtes pole mitte kusagil maailmas tõhusaks osutunud.
Päris õige pole ka Anveldi väide, et „väikeste koguste omamise eest karistatakse /…/ igal aastal eelmisega võrreldes ligi kolmandiku vähem“. Praegu pole andmeid, et sellist trendi kinnitada. Kusjuures tuleb arvestada, et statistikat mõjutavad ka politsei prioriteedid. Näiteks kui esmatähtsaks seatakse võitlus narkokaubanduse vastu, siis paratamatult jääb vähem ressurssi väikeses koguses omamise vastu võitlemiseks.
Andres Anveldi arvates võiks eeskuju võtta alkoholipoliitikast. Tegelikult on asi pigem vastupidi, sest praeguse alkoholipoliitika raames reguleeritakse vaid hindu, reklaami ja müügiaegu. Kui palju on aga rääkida piirangutele lisanduvast sihikindlast ennetustegevusest, ravist jms?
Sotsiaalministeeriumi juhitav narkopoliitika on siiski juba aastaid olemas: praegune kinnitati aastal 2004 ja kehtib aastani 2012. Muidugi pole see rahanappuse tõttu olnud nii tõhus, kui on loodetud. Uimastipakkumise vähendamise nimel teevad koostööd sise- ja justiitsministeerium Laulasmaa deklaratsiooni raames, mis seab narkokuritegevuse puhul peatähelepanu organiseeritud kuritegevusele. Selline prioriteet on olnud sise- ja justiitsministeeriumi ühisotsus, mitte isepäi toimetamine, nagu A. Anvelt oma artiklis mõista annab.
Andres Anveldil on õigus ses suhtes, et ravisüsteem on õiguskaitse kõrval tagasihoidlikum. Kuid siingi on vastusammud astutud. Riigikogu menetleb justiits- ja sotsiaalministeeriumi ettevalmistatud eelnõu, millega laiendatakse võimalust kohaldada narkomaanidele sõltuvusravi. Selline ravi asendaks kuriteo toimepanemise eest mõistetavat vangistust, kui isikule on karistuseks mõistetud kuus kuud kuni kaks aastat reaalset vangistust ning süüdimõistetu on nõus vangistuse asendamisega. Sõltuvusravi võib olla pikem kui vanglakaristus. Sõltuvusravi vangistuse asendusena on selle eelnõu kohaselt võimalik vaid siis, kui tegu on narkomaania tõttu toime pandud kuriteoga. Nii ei saa kuidagi nõustuda Andres Anveldi väitega, justkui puuduks valitsusel ühtne kava tegelemaks ka narkomaania tõttu muude kuritegudeni jõudnute olukorraga.
Peale selle hakatakse narkomaaniaravi laiemalt pakkuma vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamise tingimusena (see toimub ka praegu, kuid vähesel määral ja selge süsteemita).
Muide, Portugal, kellest A. Anvelt kirjutab, pole selles küsimuses üldsegi mitte mõni veider võrdlusriik, vaid mitmeski mõttes hea eeskuju. Näiteks just tänu hästi välja arendatud ravisüsteemile on seal saadud häid tulemusi uimastitarvitamise ja narkokuritegude vähendamisel.
Uimastitarvitamise seadustamise suhtes on Eestis selgelt eitav seisukoht, sest see võiks soodustada noorte narkotarvitamist. Liiati kaasneks sellega ebasoovitav narkoturism. Pole ka reaalne minna Hollandi teed ja loobuda karistamisest väikeses ulatuses müügi eest, mis aitaks A. Anveldi arvates suunata narkomaane paremini ravile. Need asjad ei ole sedapidi seotud. Et inimese saaks ravile suunata, ei pea väikemüük lubatav olema, vaid peamine on see, et oleks ravisüsteem, kuhu sõltlane suunata.
Soovitus muuta ka tarvitamine kuriteoks on vastuolus ELis domineeriva hoiakuga. Euroopas on tarvitamise suhtes karistuspraktikat üldiselt leevendatud, sest karmides karistustes ei nähta kasu (meenutagem, et riigikohtu esimees on rääkinud Eesti liigsest karistuslembusest). Tähtis pole mitte karistuse karmus, vaid karistuse vältimatus. Vahetu uimastivastase võitluse kõrval on vaja tagada korralik ravisüsteem, sest narkomaania on haigus ja vanglakaristusega haigust ravida ei saa. Narkopoliitika on mitmetahuline probleem, mis vajab kombineeritud lahendusi. Justiits-, täitevvõimu ja sotsiaallõvi, nagu Anvelt neid nimetab, vastutavad kõik oma osa eest, kuid kõik need osad kokku moodustavad vaieldamatult terviku. Andres Anvelti taotlus neid kolme vastandada annab tunnistust valest lähenemisest.
Pole vähimatki mõtet nimetada uimastitarvitamine kuriteoks lihtsalt seetõttu, et nii saaks sellest ülevaate – kriminaliseerimise mõte pole ometi statistikat koguda?! Andmed on laias laastus niigi olemas. Jah, täpset sõltlaste arvu keegi küll ei tea, kuid see polegi võtmeküsimus, sest sõltuvuse määr on erinev ning narkomaanide arv oleneks suuresti sellest, kuhu piir tõmmata.
Siin jõuamegi alguse juurde tagasi: uimastitarvitamise puhul on tähtis tõmmata piir ohtlikkuse järgi. Just seetõttu ongi Eestis eristatud vähem ohtlikud narkosüüteod (enda tarbeks tarvitamine), mille eest karistatakse väärteo korras, ning teiselt poolt ohtlikud süüteod (alates joobes juhtimisest kuni uimastimüügi organiseerimiseni koolilastele), millega kaasneb kriminaalkaristus. Karistus, mis võib ulatuda eluaegse vangistuseni.
