Hannes Rumm: Viie aasta pikkune võlaorjus lüheneb

Olen üle aasta ühe võlanõustaja vahendusel kaasa elanud 50-aastates elu hammasrataste vahele jäänud naise käekäigule. Majanduskasvu tippajal võttis ta pangast korteri tagatisel ligi 800 000 krooni laenu.

Panga soovitusel investeeris ta selle raha aktsiatesse, mitte algselt kavandatud korteri remondiks.
Siis algas masu, aktsiad ja korter kaotasid suure osa varasemast väärtusest ja üksik naine kaotas oma töö. Võlgade katteks müüs pank maha tema korteri, aga see kattis vaid poole võlasummast. Pikka aega elas see naine Tallinna sotsiaalkorteris koos võhivõõraste inimestega ja tema ainus sissetulek oli sotsiaalabi. Nüüd tõsteti ta isegi sotsiaalkorterist välja, et uutele hädalistele ruumi teha ning viimases hädas võttis üks kauge sugulane ta enda juurde elama. 

Võlgadest vabanemiseks taotleb naine üksikisiku pankrotti, mis tähendab, et järgmise viie aasta vältel peab ta maksma pärast elatusmiinimumi mahaarvamist kõigist oma sissetulekutest 75-85% pangale. Praegu sel naisel mingit sissetulekut ei ole ja kui see tekibki, siis tõenäoliselt jääb summa eesti keskmisest väiksemaks. Alles siis, kui naine on sunnitud viis aastat maksma pangale suure osa oma sissetulekutest, kustub tema võlg ja ta vabaneb võlaorjusest. Sõltumata sellest, palju ta 400 000 kroonist on suutnud selleks ajaks pangale ära maksta. 

Sisuliselt on selge, et pangal pole selt naiselt ega laiemalt sellistel võlgnikelt niikuinii enam midagi võtta. Kindlasti ongi see võlg juba raamatupidamises maha kirjutatud ja iga naise käest tulevikus välja nõuda õnnestuv summa on panga jaoks juba järgmiste aastate kasum.
Alustasin üksikjuhtumist, aga statistika näitab, masu tõttu kasvab üksikisiku pankrottide arv Eestis kiire majanduskasvu aegadega võrreldes tempokalt. Kohtute infosüsteemi andmetel kuulutati 2009. aastal välja 54 füüsilise isiku pankrotti ning tänavu esimese üheksa kuuga juba 57 üksikisiku pankrotti. 

Ühe võlanõustajatega suheldes kuulsin äsja, et viimasel ajal tuleb tema juurde üha rohkem inimesi, kelle tulud on kadunud või järsult väiksemaks jäänud ning kes on hädas olles oma säästud ära kulutanud. Need inimesed ei küsi enam nõu oma võlgadega toimetulekuks, vaid otsivadki kohe abi üksikisiku pankroti taotlemiseks, et vähemalt viie aasta pärast võlgadest vabaneda.
Leevendamaks nii raskesse olukorda sattunud inimeste ja perede olukorda tulid sotsiaaldemokraadid eelmisel sügisel välja ettepanekuga teha üksikisiku pankrotis olemise aeg lühemaks kui praegu kehtiv viis aastat. Nüüd on meil heameel selle üle, et järgmisel nädalal Riigikogus vastu võetavas võlgade ümberkujundamise seaduses on kirjas põhimõte, et kohus võib ausalt käitunud võlgniku võlast vabasta juba kolm aastat pärast pankroti väljakuulutamist.
Kujutage ennast ette nende perede olukorras, kes on kaotanud võlgade katteks kogu oma vara ja sageli ka sissetulekud. Kui sissetulek on aga säilinud, siis pärast elamiseks hädavajaliku summa mahaarvamist läheb ülejäänu võlgade katteks. Kolm aastat sellist elu on niigi väga valus õppetund, et tulevikus oma rahalisi riske kainemalt hinnata. 

Ühiskonna jaoks on aga kasulik need ausalt oma võimalust mööda laenujääki tasunud pered võimalikult ruttu varalises mõttes normaalsesse ellu tagasi lubada. Elamismiinimumiga virelemine tähendab näiteks seda, et nende perede lastel on võimatu huviringides käia või klassiga ekskursioonidele sõita. Sellest põhimõttest lähtudes muudetakse seadusi meie võlgade ümberkujundamise seaduse kirjutamist nõustanud välisprofessorite sõnul kõikjal Lääne-Euroopas. Jäägem siis rahaasjades vastutustundlikuks, aga saagemka võlasuhetes eurooplasteks!