Priit Kutser: Tõde peab olema igal pool!
Esimene on lubatud, teine mitte. Selle on ära tabanud ka eesti meedia, mis ei taha esindada valet seisukohta. Seega peab igal pool väljendatama valitsuse ehk õiget seisukohta.
Kogesin seda pärast äsjast poliitilist lähetust Vilniusse, kus esinesime koos Henri Kaseloga ühel rahvusvahelisel seminaril. Olime seal küllalt kriitilised Eesti sisepoliitilise olukorra suhtes. Tagasi tulles avastasin, et meid on eesti meedias korralikult poriga üle kallatud.
Olen nõukogudeaja laps. Mäletan väga hästi, kuidas räägiti, et koduseid probleeme teistele (võõrastele) ei räägita. Aga kui isa peksab ema, vend on narkomaan, õde joob või midagi ükskõik sellist, mis teeb tõsiselt muret ja sügavalt haiget, siis mida sa teed? Ikka lähed abi otsima.
Mäletan, et ka Nõukogude Liidus oli sedasi, et seest oli asi mäda, aga väljapoole näidati ilusat fassaadi – õitsvat riiki ja õnnelikku rahvast. Riigivõimust halvastirääkimine oli tabu, see oli keelatud, see oli karistav. Tuli rääkida sellest, kui hästi meil siin Nõukogudemaal läheb ja kui õnnis kommunistlik tulevik meid ees ootab.
Lääne ühiskond on aga teisest puust. Kõigest tuleb rääkida ja tõde peab olema igal pool! Vaadake, kui läbipaistvad on Põhjamaad. Rääkida sellest, et kuskil on asjad kehvasti, on kohustus, sest see viib edasi, kui juhitakse tähelepanu tegemata asjadele ja erinevatele probleemidele ning võimalikele lahendustele. See on näide tervest, tugevast ja arenenud kodanikeühiskonnast, mis Eestis paraku puudub.
Vabariigi valitsusest räägivad negatiivselt üksnes riigireeturid! Kui ei meeldi, siis mine ära, aga peaasi, et oled vait! Seda mõtteviisi peegeldab ja võimendab kahjuks ka eesti meedia. Naeruvääristatakse ja seatakse kahtluse alla neid, kes julgevad peaministrit ja tema valitsuse tegevust või tegevusetust kritiseerida. Seda nimetatakse näpuga näitamiseks ja mustamiseks. Ansipi päike paistab teatavasti eredalt ja kellelgi ei ole õigust selle säras kahelda. Justkui, Ein Reich, ein Führer, ein Ziel. Kas tuleb tuttav ette? Üks riik – Eesti. Üks juht – Ansip. Üks eesmärk – euro. See on – „Welcome to Estonia!”
Kui sa pöörad tähelepanu Eesti elu kitsaskohtadele, siis oled sa laimaja. Kui sa tuletad vabariigi valitsusele meelde, et nad ei täida oma kohustusi, mida nad on oma rahva ees võtnud, tegeled sa ootamatult riigi alustalade õõnestamisega. Toon näite Tallinnast. Kui sealne opositsioon kritiseerib linnavalitsust, siis kas see on mudaloopimine või laimamine? Seda peetakse normaalseks. Riigi tasandil aga ei ole selline kriitika vabariigi valitsuse aadressil lubatud.
Nüüd jääb mulje, justkui üritaks vabariigi valitsus omada kahte erinevat nägu, üks on kaunis ja edukas fassaad välispoliitikas kasutamiseks ja teine on see tegelik pale, mida näidatakse sisevõitluses. Euroopa riigid paistavad aga läbi, nad on avatud, alati valmis avalikuks, kohati ägedaks kriitikaks, mitte suletud, nagu kommunistlikud vennasvabariigid kunagi.
Kui midagi on mäda Saksamaal, väär Põhjamaades, valesti Itaalias või kummastav Suurbritannias, siis sellest räägitakse ka avalikult. Hoopis vaikimine on patt.
Mida me siis Leedus rääkisime? Seda, et töötus kasvab, olles juba 20% juures, tööta inimesi on meil ca 150 000, Mart Laar lubas luua 50 000 töökohta, kuid lubaduseks see jäigi, vabariigi valitsus ei võta tööpuudusega võitlemisel midagi ette, sotsiaalseid töökohti loob üksnes Tallinna linn, meie tiigrihüppest on saanud hoopis kodutu kassipoeg jne.
Mida teevad erinevad opositsioonid üle terve maailma, juhul kui nad ei saa väljundit oma koduriigis, kui nende sõnumit meedia poolt ei edastata või kui seda isegi tehakse, siis moonutatult? Nad lähevad välismaale ja räägivad sellest, kuidas neid taga kiusatakse, kuidas nende koduriigis ei austata sõnavabadust. Ka Eestis ei austata sõnavabadust, moonutatakse opositsiooni sõnumit, kuna see ei vasta vabariigi valitsuse seisukohale.
Lääne-Euroopas on meedia tavaliselt vasakpoolse hoiakuga ja valitsusega opositsioonis, mis on hea, sest valitsejad peavadki valitsetavate valvsa pilgu all olema. Eestis on vastupidi. Meedia on parempoolne ja valitsusega opositsiooni asemel koalitsioonis.
Kui nii on lood, siis on midagi viltu meie demokraatiaga ja Eestil on ees terendamas uus vaikiv ajastu.
