Jaan Tepp: 100 000 töötut — paratamatu traagika

Eesti tööpuuduse põhjused on klassikaliselt omased kõikidele siirdeühiskondadele. Täna on Eesti jaoks valdavaks n.ö. regionaalne tööpuudus, kuna Kirde-Eesti, vähem Saaremaa ja Lõuna-Eesti on antud ajahetkel jäänud suuremate keskuste arengust maha.

Siin saab nimetada eelkõige uute majandusmudelite tekkega kaasnenud struktuurimuutused. Kui varasemalt oli plaanimajandusele tuginevalt valdavateks majandusharudeks põllumajandus, töötlev tööstus ja ehitus, mida saab kokkuvõtlikult koondada termini alla

tootmine

, siis siirderiikide uued majandusmudelid orienteerusid põhiliselt

teenindavale sektorile

.

Eriti teravalt annab see tunda Kirde-Eesti tööstuspotentsiaali kadumisega seoses Venemaale orienteeritud rasketööstuse hääbumisega. Nõukoguliku haridusega kõrgem tehniline intelligents ei ole piisavalt kiiresti ja hästi suutnud kohaneda uue majandusmudeliga ning ümberõppe võimalused nimetatud regioonis pole piisavad. Niisamuti on kaasaegne efektiivne majandamine ja uued tööstusseadmed viinud tööprotsesside ümbernormeerimiseni ning paljude inimeste koondamiseni.

Madala kvalifikatsiooniga tööjõud aga on takistuseks kapitali juurdevoolule nimetatud regiooni, mis omakorda põhjustab kapitali puudusest tuleneva struktuurse tööpuuduse. See aga on juba tunduvalt tõsisem, sügavam ja pikaajalisem nähtus kui tootmistegurite ümberpaiknemine, mingi tööstusharu ajutine kadumine riigikorra muutuse või uue majandusmudeli poolt kehtestatud reeglite tõttu.

Ühelt majandusmudelilt üleminek teisele, ehk nö makromajanduslikele šokkidele lisaks, ongi kapitali puudusest tuleneva struktuurse tööpuuduse juured ka inimeste passiivses hoiakus ümberõppe suhtes, keelebarjäärid ja madal tööjõu mobiilsus. Viimane tuleneb kõrgetest kohanemiskulutustest (uue kodu rajamine) ning psühholoogilistest tõrgetest uue keskkonna suhtes.

Mainimata ei saa jätta ka Eesti majanduse ja seega ka tööjõuturu jõulist segmenteerumist tehnoloogiamahukuse suunas. Täna on Eesti tööturul kaks põhilist pidevalt uusi inimesi vajavat majandusharu: arvutitehnoloogia ja marketing. Tööturul löövad probleemideta läbi IT spetsialistid ja müügimehed. Kõikides muudes tegevusvaldkondades on konkurents mitme ekvivalendi võrra tihedam. Kuna ülikoolid valmistavad igal aastal aga ette kindla arvu erinevate valdkondade spetsialiste, siis teatud erialade inimesed osutuvad paratamatult tööturu servadel olevateks, kuna majandus ei kasva nimetatud sektorites nii kiiresti kui kvalifitseeritud tööjõudu sinna paisatakse.

Käesolev situatsioon on tänaseks päevaks tekkinud eelkõige majanduse vaba ja suunamatu kasvu tagajärjel mis on eelkõige orienteeritud siseriikliku turu vajadustele. EL künnisel peab riigi haldusaparaat hakkama enam pöörama tähelepanu majanduse suunatud arengule kogu Euroopa kontekstis.

Näitena saab siin tuua ikka ja taas kord Iirimaad, kus eurovolinike tulemusrikka töö tagajärjel suunati kogu Euroopa majandusstrateegiaid silmas pidades teatud majandusharud subsiidiumide ja struktuurifondide abil ümber Iirimaale, aidates kaasa riigi mahajäänud regioonidesse püstitada tehaseid mis leevendasid struktuurset tööpuudust.

Seega peab Eesti valitsus pidama EL Majandusdirektoraadi ja Konkurentsidirektoraadiga tihedaid läbirääkimisi saamaks mingi tööstusharu üks sektor Eestimaale ning tagaks selle toodangu realiseeritavus ühisturu raames. Selline planeerimine nõuab aga pikaajalist strateegiat, põhjalikke turuuuringuid ja häid läbirääkimisoskusi.

Teiseks teeks tööpuuduse vähendamiseks on kooli baashariduse raames põhiliste majandus- ja turuprintsiipide tutvustamine, et noorel inimesel oleks tulevikus nii haridustee jätkamisel, kui ka iseseisva elu alustamisel selgem pilt ühiskonnas toimuvatest majandusprotsessidest. See on osa teadlikust riiklikust hariduspoliitikast ja kannab nime kutsenõustamissüsteem. Täna on see Eesti Vabariigis praktiliselt olematu.

Kolmandana tuleb reformida ümberõppe orientatsiooni mis seni on valdavalt koolitajate kättesaadavuse kui turuvajadusele suunatud.

Ja lõpuks tuleb ka töötutele mõeldud ettevõtlustoetus ümber struktureerida. Senise 10 tuhande asemel peaks olema vähemalt 100 tuhat krooni ning finantseeritud koostöös pangandussektoriga, kus riik võtab riskid, kuid garanteerib laenu vaid kohalike omavalituste juures töötavate majanduskonsultantide juhtimisel koostatud ja nende poolt heakskiidetud äriplaani korral. Raha ei laekuks mitte algaja ettevõtja arvele, vaid oleks omavalitsuse deposiidil ning ettevõtte käivitusmaksed toimuksid järkjärguliselt vastavalt edukusaruandele.

Ehk see leevendaks Eestis üha kiiremas tempos kasvavat tööpuudust ja soodustaks uute ettevõtete tekkimist. Mine tea. Kuid selleks on meil valitsuses targemaid päid kes nimetet probleemiga süvitsi peaksid tegelema.

Jaan Tepp on TÜ magistrant