SUVEKS TÖÖLE | Julia Alexandra: Stressitaluvus on mul selle suve jooksul kõvasti kasvanud. Iga pisiasja pärast ei tasu muretseda


SUVEKS TÖÖLE | Julia Alexandra: Stressitaluvus on mul selle suve jooksul kõvasti kasvanud. Iga pisiasja pärast ei tasu muretseda
Marin Saagpakk, Keit Arleen Kalle ja Julia Alexandra on sõbrannad, kes käisid koos minigolfi mängimas

Vaadates kalendrit, tekib tunne, et miski on valesti. Suvi oleks justkui alanud, aga see on hoopis lõpemas. Kuhu see aeg läks? Kuidas need kuud nii kiiresti möödusid? See on kõik nii uskumatu. Justkui ei oleks veel jõudnud midagi teha, kuid samas olen kõike teinud.

Minu suvi algas 14.mail, kui ma sammusin SEB poole, naeratus näol ja suur hirm kõhus – kas ma saan hakkama? Kas mul on piisavalt teadmisi? Äkki ma ei meeldi neile... Nüüd, kui 3 kuud on selja taga, oskan ma nendele küsimustele vastata. Ma sain hakkama, lausa paremini, kui oleks ette kujutanud. Teadmiste poolest – neid oli piisavalt, aga õppisin väga palju juurde. Ja kas ma meeldisin neile? Seda peate juba ise kolleegidelt küsima, aga sisetunne ütleb, et ka selles osas on kõik OK.

Selle suve jooksul on mul paar sõpru tekinud praktikantide hulgas. Meil on isegi traditsioon minna iga neljapäev peale tööd kuhugi kohvikusse istuma ja jutustama. See on olnud alati nii meeldiv, et raske on peale seda koju minna. Meil on olnud ka mitmeid koosviibimise õhtuid, mis on olnud igati toredad ja oleme õppinud üksteisest ja ka endast nii mõndagi uut asja. Natukene veider on mõelda, et ma varsti ei näegi neid inimesi enam igapäevaselt. Igati tore on olnud ja hakkan neid tõsiselt igatsema.

Positiivseid ja negatiivseid mälestusi on sellest suvest palju, aga ma negatiivsetele mälestustele ei taha mõelda, sest õnneks on neid vähe olnud. Stressitaluvus on mul selle suve jooksul kõvasti kasvanud. Olen õppinud, et iga pisiasja pärast ei tasu muretseda ning ka seda, et vahepeal lahenevad suured mured palju kergemalt, kui oleks ette kujutanud. Positiivseid mälestusi on aga nii palju, et ei tea, kust alustada nende kirjapanemisega. Nende hulgas paremad mälestused on olnud siis, kui olen oma tiimiga olnud või korraldanud mõnda ägedat üritust ja saanud ülihead tagasisidet.

Üleüldiselt on see suvi täiesti võrratu olnud ning ei taha veel mõelda, et see on varsti läbi. Kooli ootan ma küll, et oma armsaid kursakaid jälle näha ning tööd teen ma ka edasi, kui mitte SEBs, siis küll teed viivad mind sinna, kuhu vaja. Hetkel ma veel selle peale mõelda ei taha. Aga kokkuvõttes oli mul ääretult sisukas ja inimlikult soe ja rõõmus suvi.

Ta õpetas mulle, et iseendaks jäämine on kõige tähtsam ning et ükski takistus ei ole liiga suur. Seda on õpetanud mulle elu, töö ja sõbrad ja ma ei oska kuidagi tänulikum olla selles eest.