Kui kergesti entusiastlik praktikant omaks võetakse? Õnneks see arvamus sai minu esimesel tööpäeval juba ümber lükatud, kui üks projektijuht rääkis oma hommikustest longboardiga tööle tulemise seiklustest.

Ükski päev alates juuni algusest kuni tänaseni ei ole SEBs samasugune olnud. Iga päev toob endaga kaasa uusi väljakutsed. SEBs olen kokku puutunud ainult oma ala fännidega, kes naudivad oma töö tegemist ning on alati valmis oma kolleegile (ka praktikandile) abikäe ulatama.

Näiteks just mõni tund tagasi kirjutasin ühe projekti raames UX disainerile, kas tal oleks võimalik lähipäevil meie meeskonna mõttekäiku kuulata ning öelda, kas liigume õiges suunas. Läks mõni minut mööda ning vastuseks sain küsimuse, millisel korrusel paiknen ehk koosolek sai koheselt maha peetud.

Selliste riietega käidki tööl?

Ausalt öeldes ei tundnud ma enne praktika algust kordagi hirmu tulevaste tööülesannete ees: mõtlesin, et ju nad siis on ikka kursis pärast mahukat kandideerimisvooru minu oskuste, tugevuste ja nõrkustega ning on valmis mind õpetama, kui miskit koheselt arusaadav ei ole.

Suuremat muret tekitas küsimus, et mida küll selga panna. Ei oskagi kuidagi oma isiklikule stiilile nime anda, kuid igapäevaselt ei kuulu valikusse kombinatsioon pintsak, triiksärk ja viigipüksid. Et täna minu päev ühtegi koosolekut ei sisaldanud, siis hetkel on mul näiteks jalas purpurpunased nahkpüksid ja seljas kirju, paar numbrit suurem särk.

Aga mul vedas. Kuigi olen praktikal äriarenduse divisjonis, siis oma tööülesandeid täidan turunduse ja kommunikatsiooni kontoris ehk kogu kontor on oma olemuselt ja stiililt märksa vabam, kui võiks ühelt keskmiselt stereotüüpselt panga töötajalt oodata.

See suvi on maja peal tegutsemas üle 30 noore talendi. Ühel suuremal koosviibimisel sai küsiti nende kõigi 30 käest, kes tahaks ka tulevikus SEBs töötada, mille peale kõik ruumis viibinud praktikandid tõstsid käe. Lahe oli näha, et positiivne kogemus ei piirdu ainult ühe divisjoni või meeskonnaga, vaid on osa SEB töökultuurist.

Jaga
Kommentaarid