SUVEKS TÖÖLE | Grete-Maarja: Kus kõik neid lumehelbekesi kohtavad?

Õnneks on see lumehelbekese termin minust kaugest jäänud. Olen sellesse süvenenud täpselt nii palju, et enamvähem suudan ära tajuda ebavajalikku negatiivset alatooni, mis selle sõnaga kaasas käib, et iseloomustada noori.

Äsja viskasin pilgu peale nii umbes viiele artiklile, mis väidetavalt iseloomustavad lumehelbekeste põlvkonda: noored, kes on laisad, solvuvad kergesti. Noored, kes on kasvanud üles mõttelaadiga, et on erilised ning ootavad tööturult utoopilisi palganumbreid ja töötingimusi. Eks inimesi ole igasuguseid ning kindlasti leidub ka noorte seas neid, kes korraga kõigile neljale eelmainitud kirjeldusele vastavad, aga samas, kas see ei olegi nooruse võlu, et on ruumi kasvada ning vajadusel ise need päriselu kogemused ja õppetunnid kätte saada, ilma et keegi pidevalt näpuga vibutaks ning mingeid ebamääraseid silte peale kleebiks?

Julgen väita, et selline neljane combo on pigem harv nähtus ning kerge on igaühte, kes meiega sarnaselt ei mõtle, kuskile negatiivsesse kategooriasse liigitada. Ise ennast lumehelbekeseks ei pea ning oma tutvusringkonnas ka väga ühegagi kokku puutunud ei ole, nii et siis tekibki küsimus, kus kõik teised massiliselt neid lumehelbekesi kohtavad, et antud teemast on saanud nii kuum kõneaine?

Eelmine suvi sooritasin praktika Aasias ühes konsultatsiooni ettevõttes, kus töötajad olid iga päev vähemalt pool tundi enne ametlikku tööpäeva algust kontoris ning lahkuti tööpäeva lõpus tund pärast ametliku aja lõppu, et tõestada oma töökust ja lojaalsust. Samas, projektid venisid, mis kinnitasid tõika, et ega selle kümne tunnise tööpäeva jooksul kogu aeg intensiivselt tööd ei tehtud.

Sama absurdselt näib ilmselt minu generatsiooni jaoks tihti Eesti tööturul levinud töökultuur. Ilmselt peavadki tööandajad uue generatsiooni tööturule tuleku tõttu kohanduma uute tööviisidega ehk sõltuvalt tööiseloomust võimaldama näiteks paindlikku tööaega, võimalust töötada väljaspool kontorit ning mitte kangekaelselt hoidma kinni mõttest, et töötaja peab kontoris laua taga istuma kaheksa tundi päevas, sest olgem ausad, mitu tundi päevas inimene tegelikult suudab süvitsi keskenduda ja kvaliteetset tööd teha? Arvan, et sarnasest keskkonnast ei võida ainult lumehelbekesed, vaid salaja tahaks enamik inimesi sellistes tingimustes töötada.