Londoni olümpiastaadion neelab miljardeid

Londoni olümpiamängude korralduskomitee tutvustas maailmale 2012. aasta mängude keskset areeni — ümmargust peastaadioni, mille futuristlik disain on juba teeninud nii imetlusohkeid kui ka kriitikanooli.

Stratfordis asuvasse olümpiaparki kerkiv areen ehitatakse nimelt tavalise 25 000-kohalise võistluspaigana, kuhu mängude ajaks kavatsetakse lisada 55 000 istekohta mahutav lisakonstruktsioon. See peaks korraldajaid säästma tavalisest olümpialinna kimbutavast murest — mida teha kolossaalsete spordiehitistega ehk niinimetatud “valgete elevantidega” pärast mängude lõppu.

16-hektari suurusele maa-alale ehitatav staadion jääb kahe veekanali vahele, kerkides seega justkui omaette saarele. Seega on see teistest olümpiapargi hoonetest eraldatud — eriti tähtis asjaolu just turvalisuse poole pealt. Põhistaadioni peale lisatav teraskonstruktsioon rohkem kui poolesaja tuhandele pealtvaatajale kaetakse külgedelt kõrgtehnoloogilise kangaga. See 860 meetri pikkune “riidetükk” töödeldakse hiljem ümber Londoni olümpiamängude suveniirkottideks. Kõige krooniks lisatakse staadionile veel ka kangakiududest valmistatud eraldi seisev katus, mis ei kata küll kõiki istekohti, kuid mida on hiljem kerge eemaldada ja kasutada mujal.

Suurejooneline plaan neelab esialgse kava kohaselt 500 miljonit naela (umbes 11,7 miljardit krooni). Kriitikute arvates on seda aga selgelt liiga palju.

Arhitekt Rod Sheard, kes disainis ka uue Wembley staadioni, on oma lapsukest igatahes kaitsma tõtanud, öeldes, et olümpiastaadion näeb välja uuenduslik, samas tundub igati õdus ja võimas. “See on staadion, mis toob inimesed kokku,” sõnas Sheard Briti päevalehele Guardian. “Usun, et õhkkond on seal väga eriline.”

Samas on tekkinud küsimus, miks uus staadion ikkagi sellise rahasumma neelab. Üheks põhjuseks on arvatavalt ehitusfirmade vähesus, kes taolist projekti enda kanda julgevad võtta. Tõepoolest — soovi avaldas vaid üks ehitusfirma, Robert McAlpine, kelle tööna valmis ka paljukiidetud Emiratesi staadion.

Ehitiste valmimise eest vastutava komitee juht John Armitt arvab siiski, et hädakisaks pole põhjust. “Pool miljardit naela on suur raha ja isegi kui peaks puudu tulema, on meil lisavarusid. Lisaraha kasutamine ei ole siiski plaan omaette,” lisas ta.

Kuigi staadionist jääb pärast mänge järele tunduvalt väiksem spordiareen, ei kao siiski küsimus, mis saab rajatisest pärast mänge. Seal saab pidada suuri kergejõustikukohtumisi, muu hulgas tiitlivõistlusi, kuid kas

ainult nendega saab staadioni majandatud? Pigem soovitakse uhkele ehitisele püsikasutajaid.

Kuuldavasti on sel teemal läbi räägitud Saracensi ja Waspsi ragbiklubidega, samuti tugevuselt kolmanda liiga jalgpalliklubiga Leyton Orient.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Online`is