Kuidas ma robottolmuimeja kodustasin



Kuidas ma robottolmuimeja kodustasin
Media Kits

Kõik algas sellest, et läksin sõbrannale külla. Köögis kohvi juues kurtsin talle riietelt heledaid karvu noppides, et kevade saabudes on meie pere lemmik kass Adam hakanud tublisti karva ajama. Udupeeneid kassikarvu leiab juba igalt poolt. Tolmuimejaga õhtuti laua ja mööbli alt karvarulle taga ajada on hirmus tüütu – aega napib kodutöödeks töönädala sees niikunii.

Sõbranna kiiskavat põrandat silmitsedes uurisin, kuidas tema elamine kevadel nii liiva- ja koerakarvavaba on, vaatamata sellele, et tema kodus on kuldne retriiver ja vana taks. Kavalalt naeratades tõdes ta, et enne roboti koju tulemist olid temagi õhtud täis tüütut tolmuimeja järel sikutamist ning lõputut sõda liiva ja pudiga põrandal. „Nüüd on mõnus kodus heledate sokkidega või paljajalu ringi jalutada, midagi ei kleepu külge,” rääkis ta.

„Robot?” küsisin kahtlevalt. „Sa ju ei taha mulle väita, et robottolmuimeja suudab iseseisvalt kõik su põrandapinnad nii puhtaks teha. Ma näen, et toanurgadki on puhtad?” Sõbranna muigas iseteadvalt: „Tead, see ümmargune naljakas kettataoline juhtmeta abimees on selliselt disainitud, et vaatamata ümarale kujule, saavad nurgad ka puhtaks. Kui hommikul tööle lähen, vajutan roboti käivitusnuppu ja töölt saabudes on põrandad tip-top korras.”
„Kui te tööl olete, on su maja ju G4S-i valve all, mismoodi sa lased tolmuimejal niimoodi ringi müdistada,” imestasin mina.
„Ega me saakski, kui tavaline liikumisandur peal oleks, see annaks häiret nii loomade kui ka tolmuimeja liikumise peale. Meie kasutame loomakindlaid liikumisandureid, mille tundlikkust saab reguleerida nii, et need ei reageeriks ei robottolmuimejale, kassile ega koerale, küll aga inimese liikumisele,” oli sõbranna uhke. „Kuule, me sõidame loomadega nädalavahetuseks maale, võta selleks ajaks tolmuimeja endale proovida. Ehk pärast katsetamist oled ka roboti usku,” murdis sõbranna mu viimasegi kahtluse ja vastupanuriisme maha.

Väikese lameda karbiga koju saabudes olin ise ka põnevil, et kuidas kass masinaga lepib. Mees vaatas minu karbi ümber sehkendamist kahtlevalt kõrval. „Kuule, meil on juba üks toruga tolmuimeja. Miks veel sellist vaja on?” küsis ta.

Lülitasin masina nupust tööle ja ümmargune ketas vudis rohekat tuld näidates minema. Tundsin, et mees kõikus skepsise ja uudishimu vahel, kui robot söögilaua all ning toolide ümber surisedes müdistas. Arvuti taha istudes sõnas mees, et roboti tööhäälega peab ta veel harjuma.
Tunni aja jooksul, kui robot oli esimese korruse avatud pinnaga ruumid iseseisvalt puhtaks sahistanud, vaatas mees uut abilist juba tunnustava moega. Nüüd võis robotile anda viimase väljakutse – meie esikupõranda puhastamise. Esikus olev porimatt oli vähem kui aastaga üsna topiliseks läinud ja ei allunud enam torutolmuimejaga puhastamisele. Jätsime „väiksekese” omaette esikusse sahmerdama. Kui läksime veidi aja pärast vaatama, saime meeldiva üllatuse osaliseks. Kiviplaatidega esik läikis, nagu poleks porist kevadet, kolme poissi ega kassi seal käinudki. Mis peaasi, porimatt oli puhas ja uue väljanägemisega nagu poest toodud! „Einoh, sellise roboti peame endale ka soetama,” oli mees nüüd kindel. „Häält teeb ka ainult nii palju, nagu keegi vuraks põrandal mänguautoga,” lisas ta tunnustavalt.

Nii see nädalavahetus meil uue lemmikuga kuluski. Ahjaa, kass, kes põrisevat ketast esimesel silmapilgul veidi jahmunult eemalt uuris, tunnistas „sissetungija” ohutuks juba veerand tunni pärast ja hüppas tolmuimejast kerge kaarega üle, kui see tema kõnnitrajektoorile sattus. Sellega oli meie viimanegi kahtlus hajunud, olime valmis oma roboti koju tooma.

Vaata videost, kuidas robottolmuimeja iRobot Roomba 616 töötab.

Kevakampaania raames kingib G4S enne 16. aprilli igale koduvalvega liitujale robottolmuimeja.

Vaata rohkem: www.g4s.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare