VARIVALITSUS | Jaak Laineste: puit on ehitamiseks parem kui betoon ja lahendab kaks rasket Eesti probleemi

 (82)
VARIVALITSUS | Jaak Laineste: puit on ehitamiseks parem kui betoon ja lahendab kaks rasket Eesti probleemi
Foto: Priit Simson

Meie minevikus on olemas tehnoloogiline lahendus, mille laialdane kasutuselevõtt lahendaks kaks suurt ja rasket küsimust, mille ees Eesti seisab – saaksime väärindada Eestis kasvavat puitu seda toormena eksportimata ning vähendada ka CO2 heitmeid. Puitmaju ehitades liigume ühe sammu tagasi ning kaks pikka sammu edasi.

Eesti on kasvuhoonegaaside paiskajana unikaalses rollis – põlevkivienergeetika, mis annab meile valdava osa elektrist, olulise ekspordiartikli ja energiajulgeoleku ning töökohad sisuliselt kogu Ida-Virumaale, on ülimalt kliimavaenulik. Põlevkivi kaevandamine ja selle töötlemine annab lõviosa Eesti CO2-heitmetest, mis paigutab Eesti Luxembourgi järel teisele kohale Euroopa Liidu CO2 paiskajana elaniku kohta. Absoluutnumbrites on Eesti CO2 heide muidugi väike, aga mis eeskuju me anname suurematele, kui me isegi oma väikeses ja eeldatavalt paindlikus riigis ei saa asju korda tehtud?

Teine Eestile unikaalne ja viimastel aastatel avalikkuses kirgi sütitanud teema on puidu väärindamine, millel on nii keskkondlik kui ka majanduslik aspekt. Tõepoolest raiutakse Eestis palju metsa maha ning viiakse riigist välja, kuigi võiks puidu kohapeal väärindada ning hiljem suurema kasumiga maha müüa. Avalikkus otsustas, et lahendus sellele probleemile ei ole tselluloositehas ning etteruttavalt ütlen ka ära, et metsade täielik konserveerimine on utoopiline lahendus. Jätkusuutlik keskkonnapoliitika ei tohi kahjustada elukeskkondi, kuid peab defineerima, kuidas loodusvaradest väärtust luua. Just seda tasakaalu otsivadki ettevõtjad ja metsakaitsjad, kui loobivad meedias üksteise pihta erinevaid süüdistusi.

Viimaste aastate tehnoloogiad, näiteks ristkihtpuit (tuntud kui CLT) võimaldavad puitu kasutada ohutult ja efektiivselt praktiliselt kõikjal, kus praegu kasutatakse metalli ja betooni.

Üks lahendustest kahele eelmistes lõikudes mainitud probleemile – CO2 heitmed ja puidu väärindamine – on minu nägemuse kohaselt puitmajade ehitamine. Puit on olnud Eestis traditsiooniline ehitusmaterjal ning viimaste aastate tehnoloogiad, näiteks ristkihtpuit (tuntud kui CLT) võimaldavad seda kasutada ohutult ja efektiivselt praktiliselt kõikjal, kus kasutatakse metalli ja betooni. Juba täna valmistatakse puidust erinevaid plaatmaterjale ja soojustusplaate. Puit on teatud keskkondades tehniliselt põhikonstruktsioonides isegi vastupidavam kui betoon või teras ja mitmetes riikides ehitatakse sellest isegi kõrghooneid, mis teeb puidu oluliselt kergema kaalu tõttu ehitust odavamaks ja kiiremaks. Samuti on sellel paremad soojusisolatsiooni omadused. Ehitusel tuleb mõistagi järgida täiendavaid nõudeid, kuna puit on tundlik ehitusvigadele, mis põhjustavad niiskust, aga ei tasu enam karta selle suuremat tuleohtlikkust või oluliselt suurenevaid kulusid.

Võrreldes näiteks tsementi või muid tänasel päeval ehitusel kasutuses olevaid materjale, on puit igas aspektis keskkonnasõbralikum valik. Tsemendi tootmine paiskab keskkonda suurel kogusel kasvuhoonegaase, puidu kasvamisel on hoopis vastupidine efekt – puud seovad süsihappegaasi. Puit on sajaprotsendiselt taastuv, taaskasutatav ja biolagunev ehitusmaterjal. Ka selle tootmine ja töötlemine tekitab vähem õhu- ja veereostust ja selleks kulub vähem energiat ja fossiilkütust.

Miinusena tuuakse välja tuleohutuse piirangud, kuid tänapäeva meetoditega on need viidud miinimumi ning tulemusena põleb ristkihtpuit väga aeglaselt. Samuti 100% puitkonstruktsioonid võivad keerukamate ja suuremate ehitiste puhul olla oluliselt kulukamad, seetõttu kasutatakse kõrghoonete puhul betooni ja terasega kombineeritud lahendusi. Projekteerimisel ja ehitamisel peab hoolikalt arvestama puidu niiskustundlikkust.

Loe veel

Teen ettepaneku täiendada Eesti ehitusnorme ja riigieelarve eest ehitatavate hoonete nõudeid, et peamised nn tavaehitiste klassid oleksid mitte vaid nullenergiaga, aga ka ehitatud süsinikuneutraalselt.

Seetõttu teen ettepaneku täiendada Eesti ehitusnorme ja riigieelarve eest ehitatavate hoonete nõudeid, et peamised nn tavaehitiste klassid (kontorihooned, koolimajad, eluhooned jne) oleksid mitte vaid nullenergiaga, aga ka ehitatud „null-CO2“-ga ehk süsinikuneutraalselt, arvestades seda kui palju kasutatud puit on oma eluajal süsihappegaasi sidunud.

Läbi avalike ehitusprojektide suunamise areneb ka oskusteave arhitektide, inseneride ja ehitajate hulgas, kes hakkavad puitu põhimaterjalina hindama ja usaldama, ning võtavad selle laialdasemalt kasutusele ka erasektori ehitustes – kaubanduskeskustes, kortermajades jne. Eramajade ehitamisel kasutatakse juba ajalooliselt puitu palju.

Siin pole vaja karta, et täiendav puidu kasutus ehituses suurendaks oluliselt nõudlust raiemahtudele: võrreldes suurte tarbijatega nagu küte (üle 50%) ja tselluloos on puidu kulu liimpuidu, ehituspuidu ja puitplaatide tootmisele oluliselt väiksem. Täna juba kasutusel olevad kõrgtehnoloogilised saeveskid ja toodetavad puitplaadid võimaldavad kasutada püsitootena oluliselt suurema osas toormest, jättes vähem madala lisaväärtusega toodeteks nagu küte ja paberipuu.

Nii ma loodangi, et järgmise kinnisvarabuumi ajal kerkivad paljud majad just puitkonstruktsioonidega.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare