VARIVALITSUS | Igor Taro: kujutage ette, et maja põleb, aga tuletõrje töötab teie vallas vaid reedeti. Kaotame elukohaloterii!

 (34)
Invaru.Invatehnika ja abivahendid.Tallinn
Omavalitsuste võimalused kõige elementaarsemat tuge pakkuda võivad erineda kordadesFoto: Vallo Kruuser

Inimese võimalused abi saada ei tohi sõltuda sellest, millises vallas on tal õnn või õnnetus elada.

  • Kõigil Eesti inimestel on samaväärne õigus saada riigilt raskel hetkel abi

  • Eesti 200 hinnangul peab sotsiaalse turvavõrgu kõigile kodanikele tagama riiklik amet

  • Kohalikud sotsiaaltöötajad saavad nii otsustuspädevuse kui vajalikud vahendid

Kujutage ette, et teie maja põleb, helistate päästeametisse ning tuletõrjeauto kohese väljasõidu asemel tuleb teil hakata selgitama, millist tüüpi auto tuleb tellida, kust leida autojuht ja päästekomando meeskond, millised kustutusvahendid neilt kaasa võtmiseks tellida. Valiku tegemisel selgub ühtäkki, et teie omavalitsuses on kustutusteenus saadaval vaid siis, kui teil on krundil isiklik hüdrant ning auto sõidab välja ainult esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti. Naabervallas on kustutuspäevad teisipäev ja neljapäev.

Juhtub maja näiteks valel päeval põlema, siis on paha lugu ja kindlustus hüvitab ainult 10 protsenti kahjudest. Põhimõtteliselt võiksite endale ka parema teenusega elukoha valida, kui maja õnnestub osadeks võtta ja teises vallas uuesti püsti panna. Absurdne, kas pole? Millegipärast on selline lähenemine sotsiaalsete "tulekahjude" kustutamises Eestis täiesti normiks.

Seotud lood:

Elukoht pole oluline

Tuleviku Eestis ei pea see enam niimoodi olema. On aeg lõpetada postiindeksite loterii, kus osad lapsed sünnivad hea teenuste paketiga omavalitsustesse ja teistel veab vähem.

Kui peresse sünnib tõsise erivajadusega laps või täiskasvanud inimene satub ise elu hammasrataste vahele, on see olukord võrreldav niisuguse kriisiga, kus kõik muu jääb teisijärguliseks. Selliseks puhuks on kõigil Eesti elanikel vaja kindlustunnet, et riiklik turvavõrk püüab ta kinni mistahes piirkonnas elades enne sotsiaalses mõttes kuristikku kukkumist.

Riikliku turvavõrgu all mõtleme üleriigilist sotsiaalteenuse korraldust, kus otsused sünnivad abivajajale võimalikult lähedal ja kogu korraldus on kiire, paindlik ning võimalikult lihtne. Just selist lähenemist toetab Eesti Vabariigi põhiseadus, mille paragrahv 28 sätestab, et kodanikul on õigus keerulistes olukordades riigi abile ning riik soodustab ka vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Pange tähele - riigi abile on õigus kõigil ning muid abi liike riik soodustab.

Milliseid argumente on veel poliitikutel tarvis? Lähenemine, et vallavalitsus teab kõikide abivajadust paremini, on 21. sajandil lihtsalt aegunud ja väär. Riigil valduses on juba kõigi oma elanike kohta piisavalt infot, et selle kokkuviimine andmebaaside ühildamisega annaks umbes 95 protsendil juhtudest võimaluse pakkuda abivajajale proaktiivselt seda teenust, mida tal parasjagu tarvis on. Keerulisematel juhtudel saab sekkuda kohalik sotsiaaltöötaja, kes saab riigiameti töötajana nii palga kui kogu vajaliku toe hädalise aitamiseks. On selleks mõne erivahendi soetamine, erakorralise toetuse määramine või mõne regulaarse teenuse osutamine. Inimese seisukohast saab sellise personaalse riigiga suhtlemisel olema ainult üks uks ja sellest avanev vaade võimalikult lihtne.

Paraku on praktikas sotsiaalkaitse soodustamisest saanud vastutuse kõrvale veeretamine. Riigi keskvõim on sotsiaalabi korraldamise andnud koos vahenditega üle kohalikele omavalitsustele, kes on toimetanud vastavalt enda piiratud ressurssidele ja paremale äranägemisel. Põhimõtteliselt on iga omavalitsus saanud ise määrata, milliseid teenuseid ja mil moel ta oma elanikele osutab.

5 vs 15%

Haldusreformi eelsel Põlvamaal oli meil võrdluses kaks valda, mis asusid lähestikku, olid võrreldava suuruse ja geograafilise asendiga. Ühe sotsiaalkulud jäid eelarves 5,3% tasemele ning teisel ulatusid 15,3%-ni. Kõik muud numbrid olid võrreldavad. Kas tõesti võisid kummaski vallas elanud inimeste vajadused olla sedavõrd erinevad? Erinevad olid lihtsalt volikogude seatud prioriteedid.

Sotsiaalministeeriumi kabinetis sündinud idee luua täiendav paberimäärijate eriüksus toimib sellest probleemist täiesti mööda. Täiendava bürokraatliku kihi loomine pigem taastoodab muret. Selgitan konkreetse näite varal.

Loe veel

Jaanuarikuus võtsime Põlva valla volikogus vastu 11 erinevat sotsiaalteenuseid puudutavat määrust ja otsust. Igaühega neist eelnõudest töötas paar ametnikku sotsiaalosakonnast, lisaks kaks juristi. Vallavalitsus andis eelnõud volikogule menetlemiseks, kus need liikusid sotsiaalkomisjoni, sealt parandustega uuesti vallavalitsusse ning taas volikogu istungile arutamiseks. 11 dokumenti, kümned menetlusse kaasatud inimesed, lugematul hulgal töötunde. Nüüd korrutame selle 79-ga ning saame mingisuguse aimduse, kuhu kulub väärtuslik osa sotsiaalteenuste korraldamiseks vajalikust ressursist tegelikult. Kuidas täiendava paberimäärijate eriüksuse saatmine kõikidesse kohalikesse omavalitsustesse seda probleemi lahendaks? See ongi ju ehe tõestus, miks 79 erinevat lähenemist sotsiaalkaitses pole mitte lahendus, vaid probleem.

Ütleme, et mingi ime läbi oleksid kõigi nende 79 omavalitsuse ametnikud ja vallavolinikud absoluutse sajaprotsendilise valgustatuse astmega ja jõuaksid oma sotsiaalteenuste kordade väljatöötamisel ühesuguse tulemuseni. Milleks siis korrata ühtsama protseduuri ja kulutada kallist tööaega ning paberit, kui tulemus peab kodaniku seisukohalt olema kõikjal täpselt sama, nagu põhiseadus ette näeb?

Kahjuks reaalses elus sõltub näiteks puudega lapsele osutatud kvaliteet vägagi tema elukohajärgse omavalitsuse juhtide silmavaatest ja selle ulatusest. Käesoleva aasta juuni alguses selgus, et vallad üle Eesti jätsid puudega lastele jagamata mitu miljonit eurot (Maaleht 7.06). Enamikul ülejääki tunnistanud omavalitsustel oli ka viisakas põhjendus varuks - polevat olnud piisavalt taotlejaid. Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht tõi toona leheveergudel välja, et omavalitsused ei selgita tihtipeale ennetavalt, millised on võimalused abi saada. Tema kinnitusel ei pea mõned omavalitsused puuetega laste ja perede abistamist alati enda prioriteediks ning teevad seda vaid siis, kui vanemad väga jõuliselt oma laste õiguste eest seisavad.

Kõik inimeste endi õlgadel

Praegu on kogu riigistruktuuride ja kohaliku omavalitsusega suhtlemise keerukus seatud inimese enda õlgadele. Puudega inimese või erivajadusega lapse vanemale on see topeltkoormus. Kõigepealt tulla toime enese murega ja siis veel koolitada end ettenähtud abi saamiseks. Mõnikord tuleb erivajadusega lastel liikuda vajaliku teenuseni ka üle omavalitsuste piiride ja sellisel puhul tähendab üleriigiline korraldus taas lihtsamat elu valdadevaheliste arvelduste ärajäämisega. Põlva maavanema ametiajal puutusin kokku juhtumiga, kus kaks omavalitsust hakkasid üksteisega tõsimeeli vaidlema selle üle, kes peab maksma hooletusse jäetud laste turvakodu arve. Ühes vallas ei tuntud paari aasta jooksul huvi, kuhu seal registreeritud paljulapseline pere kadus ja teises välditi probleemsete inimeste kandmist enda hingekirja.

Üleriigilise sotsiaalse turvavõrguga poleks enam "teie" ja "meie" lapsi, häid ja halbu omavalitsusi. Nii saamegi anda kõigile meie inimestele kindlustunde, et ükskõik millises Eestimaa nurgas, tuleb riik alati appi ja teeb seda parimal võimalikul viisil.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare