Henri Kõiv: Keskerakond peab ise muutuma, mitte väitma, et teda kiusatakse
Eelnevalt kirjeldatud argumendiga käib tihti kaasas ka portree kannatavast Edgar Savisaarest, keda rünnatakse Eesti parteispektri eri otstest, keda tümitavad ajakirjanikud ja (kinnimakstud) arvamusliidrid. Tõsi, Keskerakonna vastu on tehtud pärast valimisi kambakaid, kuid tangot tantsitakse kahekesi ja Savisaar on paljuski ise nii enda kui oma partei Eesti poliitikas nurka surunud.
Ta on teadlikult distantseerinud ennast Euroopast, flirtinud Putini Venemaaga, hüljanud eestikeelse valijaskonna, loobunud austamast ausa poliitilise konkurentsi printsiipe ja löönud erakonnast minema hulganisti väärt poliitikuid. Ka nende valimiste eel oli Savisaarel võimalus Keskerakonna kurssi muuta, mis oleks loomulikult tähendanud isiklike poliitiliste ambitsioonide hülgamist. Savisaarel ei jätkunud Kadri Simsoni toetamiseks piisavalt riigimehelikkust. Ta hoiab võimust vähemalt sama kramplikult kinni kui Reformierakond.
Seepärast ei vabasta Savisaar Eestit surmahaardest, nagu on arvanud Kaur Kender. Ta üksnes tugevdab survet. Mitmed Savisaare toetajad, kellele siin vihjan, on ühtlasi Syriza andnud fännid. Aga kes on Edgar Savisaar võrreldes Alexis Tsiprasega? Üks on vitaalne tulevikumees, teine iganenud poliitsaurus, kes pole endiselt suutnud üle saada 90ndate alguses peetud poliitlahingutes saadud kaotustest.
Valikud pärast valimisi
Ometi on Savisaar Eesti poliitikas konstant, mis muudab valimisjärgsed valikud väga piiratuks. Ka nende valimiste eel on kõik suuremad erakonnad välistanud koostöö mitte ainult Savisaarega, vaid Keskerakonnaga tervikuna. Seda valikut tehes võisid parteijuhid toetuda oma valijatele. Keskerakond on kõigi partei toetajate jaoks kõige vähem soositum koalitsioonipartner.
Normaalne erakond, mis on opositsioonis istunud juba kaheksa aastat ja näeb, et seda ähvardab veel neli aastat opositsioonis vegeteerimist, oleks asunud otsustavalt tegutsema: üritanud programmi tuua värskust, vahetanud juhtivliikmeid, otsinud tikutulega uusi tulijad. Aga Keskerakond seda loomulikult ei teinud.
Neil on mugav öelda, et nad pole opositsioonis mitte enda süü läbi, vaid et neid kiusatakse. Ja mitte ainult Savisaart ei kiusata, vaid ka tema valijaid kiusatakse. Süstemaatiliselt. Teiste erakondade valijad on aga riikliku ja erameedia poolt ajupestud ega soovi seepärast Keskerakonda koalitsioonipartneriks. Savisaar ei kavatsegi öelda oma valijatele, et meie erakond võiks võimule pääseda küll, aga selleks tuleb meil ise muutuda. Lihtsam on luua linnameedia kaudu paralleelreaalsus, süstida oma valijatesse viha Eesti riigi ja selle juhtide vastu - luua riik riigis.
Savisaare toetajad on öelnud, et tänu Keskerakonnale pole siinsed venelased tulnud tänavatele ega loonud oma äärmuslikku parteid. Savisaar on väidetavalt see, kes on suutnud rahvuskonflikti oskuslikult hallata. Tänavatele pole venelased pärast pronksööd tõepoolest tulnud, aga Keskerakonna käigud pole mitte kuidagi ka kogukondade vahelisele dialoogile kaasa aidanud. Savisaar teab väga täpselt, kus tema hääled tulevad, mistõttu tegeleb ta ainult konkreetse valijasegmendiga, saates välja sõnumeid, mida nad tahavad kuulda. Need sõnumid pole kuidagi ühiskonna suurema sidususe saavutamiseks kaasa aidanud.
Pronksöö trauma
Eelmised valimised näitasid, et pronksöö trauma hakkab vaikselt mööduma ja vähemalt sotsid julgesid palju aktiivsemalt vene kogukonna poole pöörduda. Selle tulemuseks oli Jevgeni Ossinovski suur häältesaak Ida-Virumaal ja hilisemad taktikalised käigud haridusministrina. Ossinovski pole küll mingi eestivenelase tüüpnäide, kuid rahvustevahelise konflikti lahendamiseks on uute Ossinovskite toetamine palju efektiivsem meetod, kui oma hääle andmine Savisaarele.
Esiteks on neil palju suurem tõenäosus pääseda võimu teostama ja kolme ülejäänud suurerakonna rahvuspoliitikat kujundama. Ossinovski edust tiivustatuna leiame neil valimistel SDE ridadest näiteks Jelena Poverina ja endise keskerakondlase Olga Sõtniku, Reformierakonna ridadest Deniss Boroditši ja isegi IRL on värvanud kaks tugevat vene kandidaati, Viktoria Ladõnskaja ja Maksim Rogalski.
Tõsi, ainult sotside puhul on venelaste kaasamine muutnud programmi vene kogukonda puudutavaid punkte diferentseeritumaks. Reformierakond ja IRL lasevad endiselt liugu rahvuslikul kaardil, aga ei Ladõnskaja ega Boroditš pole veel saanud rahva mandaati oma ideede levitamiseks. Vähemalt on ülejäänud erakonnad häälestunud muutuste lainele.
Keskerakonna kohta seda paraku öelda ei saa. Linnatänavatel erakonna noorliikmete piltidega ringi vuranud buss tekitas üksnes küsimusi. Oliver, who? Kui Reformierakonna uuenemiskuur omab vähemalt teatud tõepõhja, mõjus Keskerakonna kampaania halva naljana. Kui kõige tugevama potentsiaaliga Keskerakonnaga liituja ütleb ühes lauses, et tegu on äärmiselt kaasaegse kärgparteiga ja järgmises, et nende eesmärgiks on Euroopa kõige läbipaistvam ja ausam avalik administratsioon, siis tekib küll mulje, et see inimene on aasta aega munitsipaalmeedia mõju all olnud. Näidake seda kaasaegsust ja läbipaistvust!
Minu soovitus Keskerakonnale ja selle toetajatele on lõpetada ohvrirolli etendamine ning hakata tegutsema. Keskerakonda ei pea valitsusse kaasama ainuüksi seepärast, et muidu me tõrjume muulaste nägemusi, nagu arvab Jaan Männik. Need muulased ei vali üksnes Savisaart ja opositsioonis istudes tuleb ülejooksikuid üha juurde. Kindlasti tahaksid nii erakonnad kui valijad, et Eesti poliitikas oleks rohkem laveerimisruumi, kuid selle ruumi võtab ära muutumatul kursil jätkav Keskerakond.
Lahendus on teie enda kätes. Hakake tegutsema. Rõivasele mängulennukite kinkimine ei kuulu teie tegevuskavva.
