Gert Siniloo: Valimised ei tohi raisku minna
Esiteks julgeolekuolukord Euroopas ja ka Euroopaga piirnevail aladel. Kuigi julgeolekust on saanud juba äraleierdatud käibefraas, millega kiputakse põhjendama vaat et kõiki otsuseid, on olukord siiski tõsine. Üha enam muretsetakse Venemaa kasvava agressiivsuse pärast. Julgeolekul on aga kaks poolt. Üks on venelaste sõjaline võimekus, nende agressioon Ukraina vastu ja provokatsioonid NATO liikmesriikide ning liitlaste suunas. Seda tajutakse siinmail eksistentsiaalse ohuna, mille tõttu nähakse vajadust kaitseväge tugevdada.
Teine pool on aga Venemaa kasvav mõju Euroopa poliitikas. Kui alguses piirdus see äärmusparteidega, kes saatsid oma inimesi Ida-Ukrainasse valimisi vaatlema, siis nüüd hiilib see mõju üha kõrgematele tasanditele. Mõned näited: Kreeka uus valitsus, kes omaenda laenutingimuste saamiseks kasutab Vene-vastaseid sanktsioone läbirääkimistel ühe instrumendina. Prantsuse eksriigipea ja tõenäolise tulevase presidendikandidaadi Nicolas Sarkozy viimased Kremli-sõbralikud avaldused. Ungari peaministri unistus illiberaalsest demokraatiast. Ja needsamad äärmusparteid, keda mõne aasta eest veel tõsiselt ei võetud, on nüüd liikumas võimu poole mitmes Euroopa riigis.
Mida nähakse sarnase ohuna Eestis? Loomulikult Savisaare võimuletulekut. Reformierakond kasutab vana taktikat: eestimeelne meie (Rõivas) või venekeelne nemad (Savisaar). Must ja valge, hallid alad puuduvad. Andmata endale aru, et Euroopa Ülemkogul istutakse juba kõrvuti Vene-sõbralike valitsusjuhtidega.
Kui lisame julgeolekule stagneerunud majanduse, noorte tööpuuduse, kasvava radikaliseerumise või kliimamuutused, näeme, et Euroopa ees seisab terve rida väljakutseid. Eestis on aga debatt nende üle pealiskaudne või kinnine. Stiilis „võlakirju pole vaja emiteerida, sest me pole kunagi laenu võtta armastanud".
Teine põhjus on meis endas. Meie ühiskond on muutunud, praegune riigikogu esindab juba midagi muud, sest valiti peale Hartat, Jääkeldrit ja Rahvakogu. Seda näitab kas või uute erakondade teke, mis sest, et arvamusküsitlustes nad ülemäära populaarsed ei ole. Paljud tulevad välja oma riigireformiplaanidega, mis tõestab nõudlust muutuste järele. Parteid nopivad mingeid elemente ka oma programmidesse, kuid kampaanias tõstetakse seda esile vähe.
Tänavused valimised on pigem oksjoni moodi. Kes kelle üle pakub. Kui palju lubab keegi lastega peredele, eakatele, madalapalgalistele. Mitu suuremat erakonda on tulnud välja praeguse keskmise palga ligidale küündivate miinimumpalga lubadustega. Valijale on muidugi alati raha pakutud, kuid seekord paistab see eriti tugevalt esil olevat.
Visiooni on sealjuures vähe. Vaid Reformierakond on tulnud välja selgelt sõnastatud tulevikuvaatega, mis ei näi aga eriti kedagi kõnetavat. Uus Põhjamaa pole tõusnud debati keskmesse, selle üle arutlemiseks ei korraldata konverentse ega diskuteerita teiste parteidega. Kahtlane, kas keegi seda paari kuu pärast üldse enam mäletab.
Mida lähemale valimispäevale, seda enam iseloomustab kogu protsessi vastandumine. Peaminister ärgitab reklaamis noori valima minema, hirmutades neid Savisaarega, selle asemel et rõhutada noorte tähtsust ühiskonnaelu kujundamisel. Keskerakondlased süüdistavad valitsusparteid peaaegu juba kõiges, näiteks noorte naiste valikus mitte lapsi sünnitada. Ning samas välistavad praegused parlamendiparteid juba eos koostöö Keskerakonnaga.
Tundub, et Eesti poliitika on mitmes mõttes kokku jooksnud. Parlamendierakonnad kipuvad muutustele aeglaselt reageerima, sest nad ei taha kaotada oma positsioone. Reformierakonda nähakse stagnatsiooni sümbolina - seda ei osanud partei asutajad ilmselt oma hirmsamates unenägudes ka ette näha. Kohati tundub, et riigireformi all mõistavad paljud hoopis praeguse juhterakonna kabinettidest väljaviskamist.
See kõik kandub üle valimistelegi. Kogu protsess on kuidagi vana ja kulunud. Kindlasti on palju uutki - uued erakonnad, lisaks neile rohkelt uusi nägusid olemasolevates parteides. Kuid põhilise teemana mängitakse ikkagi välja valikut puhaste ja räpaste jõudude vahel. Valimised on isikute, parteide ja mis vahest kõige tähtsam, meelsuse põhised. Valijalt nõutakse poole valimist. Ideed ja põhimõtted on sealjuures tagaplaanil, loeb rahaliste lubaduste ulatus.
Mõnes mõttes on see loomulik. Poliitikute isikud jäävad alati domineerima. Ent Eesti ühiskonna ees on samuti tohutult väljakutseid. Väljaränne, ühiskonna vananemine, integratsioon, majandusseis - loetelu pole muidugi lõplik. Nende üle tuleb sisukalt, argumenteeritult ja avalikult aru pidada.
Valimisteni on jäänud veel poolteist nädalat. Valija võiks seda aega veel maksimaalselt ära kasutada. Lugeda läbi erakondade programmid - need pole tegelikult üldse nii väga pikad -, võrrelda neid omavahel. Vestelda tõsiselt ukse taga käivate poliitikutega, mitte rahuldada naeratuse, pihku surutud kinnaste või šokolaadidega. Jälgida valimisdebatte ja sõnavõtte meedias ning kaasa mõelda. Seejärel minna valima. Ärme tee valikuid vanade vastasseisude põhjal. Ärme lase neil valimistel raisku minna.
