Raivo Orgusaar: Kahe valega tühinäitemäng
Võimulolijad lubavad ikka ja jälle, enne valimisi nagu alati aina kõvema häälega, et pärast valimisi muutub kõik paremaks ja seni on see kõik paha veel vaid noore iseseisva riigi (mida tegelikkuses ju ka enam pole) kasvuraskustes kinni või on siis veel nende lahendamata probleemide taga kas kuri Venemaa, paratamatu ülemaailme majanduskriis (mis ka iseenesest ju ei teki) või millised muud iganes asjaolud, kuid mitte valitsejad ja nende küündimatus ja soovimatus ise. Seni aga võimu juurde mittepääsenud suurerakonnad aga toovad alati nende pahupoolte põhjuseks just seda, et nende asjaolude paremaks muutmiseks ei saa nad hetkel, võimu omamata, kahjuks mitte midagi ära teha ja püüavad kogu valimistevahelise ajajärgu jooksul rahvast tungivalt ning vahendeid valimatagi veenda, et selleks, et kõigele pahale mis rahva meele pahuraks teeb ja millele veel iganes lõpu tegemiseks on vaja nendel vaid järgnevad valimised võita ja võimule pääsedes kõike omasoodu, suunama ja juhtima hakata.
Sisuliselt lubavad ju kõik suurerakonnad nii võimumaadluses peal-, kui ka allpoolrüselevad, vaid seda, et elu paraneb kohe, kui rahvas jäägitult nende poole hoidma hakkab, etendades juba üle kahe aastakümne rahva poolehoiu võitmiseks suurel riiklikult pealaval näitemängu ning lastes rahval justkui ise valida selle näitemängu lõpplahendit vastavalt sellele, keda lavale hetkel jälle peaosa etendama mängima valida soovitakse..
Rahvas valibki, kes hoolega, kes hooletult, kes aga juba sootuks sellest loobununa, lastes juhtuda sellel, mis juhtuma hakkab, kuid paraku on rahvas, õigemini suurem osa rahvast teadmatuses, et nendele pakutaksegi valikut vaid kahe või vahel ka enama vale hulgast, lastes neil ikka ja jälle valida vaid selliste valede lahenduste hulgast, millest tegelikkuses sisulisi lahendusi kunagi ei saabugi ja ei saabu seetõttu, et rahvale pakutakse küll praeguste kitsaskohtade ja mõõnade mistahes kujul ja viisil leevendusi, mida saab reeglina millegi arvet vaid natuke nägusamaks siluda, kuid ei pakuta olemasolevate pahede tegelikke ja nende kõrvaldamise tegusaid algpõhjuseid.
Sisuliselt ei püütagi katmata külma käes redutavale ning juba aina põduramaks jäävale rahvale mitte uut, suuremat ja soojemat ning kogu rahva heaolu ärakatvat ning parendavat tekki luua, vaid tõmmatakse seda vana olemasolevat sealt, kus hetkel väiksemat nurinat on kuulda, sinna, kus nurin juba lausa väga valjuhäälselt väljakannatamatuks on muutunud ja kus seda osava tekiliigutamisvangerdusega mingiks õhkõrnaks ajaks jälle summutada saab. Muidugi sumbuvad sel moel rahva rahulolematuse virinad vaid seniks, kuni vaiksem ning tekita jäänud rahvaosa taas külma, nälga ja järjekordset nördimust tundes, taas aina valjema häälega, oma nadiks jäänud olukorra üle pikema aja jooksul ja väga valjuhäälselt märku hakkab andma.
Valitsevad erakondlikud kildkonnad hakkavad jälle asja kallal toimetama, õigemini justkui toimetavad, nähtavalt on märgata siginat ja saginat, avalikkusele kõikjal enda toimetamistest ka kõva häälega märku, selgitusi ning aru andes ja seejuures muidugi ka avalikult nähtavat, õigemini avalikkusele näidatavat rahva heakskiitu ning aplause lootes. Kuna neid aga loomulikult ei millestki eriti ei saabu, siis suunatakse osa saginaajast teenima iseendale kiirdulaulu loomisele ja muidugi ikka ja jälle selleks, et seda laulu mittekaasalauljatele näidata, justkui ei mõistvat see ei millelegi kaasa mitteplaksutav osa rahvast, et tegelikkuses on ju kõik hästi ja aina pareminigi veel. Kuid teki taas omale pealetõmbamiseks aina enam elujõuetumaks rahmeldav rahvamass justkui ei mõistakski kõike seda head, mis nendeni juba tegelikult eimidagit siia-sinna tõmmates-lükates ammu saabunud on.
Kogu selle etenduse iva on aga selles, et need valitsevatele klannidele kaasa plaksutavad seltskonnad on omale iseenda kaaslaste reetmise ja kogu seda mängu juhtinud võimuloleva vähemuse poolt välja teeninud selles, aina enam juba lahendamatutesse probleemides ärauppuvas ühiskonnaelus head äraelamist tagavad ja mistahes väikemõõtudes tekiga igavesti keskmes asuvad ja ärakaetavad pelgupaigad ja ka märkimisväärsed preemiatasud, mis nad tegelikkuses juba rahvast eraldanud ja rahvast vaikselt hävitavate niiditõmbajate mõjuvõimu ja sealt lojaalsuse eest pidevalt pudeneva rahanatukese külge on klammerdanud ning neid juba jäädavalt ja teadlikult või sageli juba endalegi arusaamatult oma kaaslasi ja kogu rahvast hävitama sundimas on.
Kus on aga siis tegelikkuses peidus need lahendused, milleni justkui mistahes moel ei valitsejad, nende arvukad ja hästitasustatud nõunikud ega ka muud suurepalgalised ja mängukaasatud asjatundjad mitte kuidagi veel jõudnud pole ja ilmselt eales ka jõudmas ei olegi? Need pole sugugi seal, kust kõik paremerakonnad ja end paremerakondadeks ekslikult mittenimetavad sotsialistid neid otsimas või otsimist matkides head nägu tegemas on. Need on peidus ühiskondliku moraali allakäigus, mida hetkelise meditsiini, koolihariduse, ühiskondliku korralduse ja massajakirjanduse ning valitsuse poolse järjekindla poliitilise suunaga teostamas ollakse. Need on peidus rahvalt enese ja oma laste heaoluks ning arenguks äravõetud vaba aja pihtapanekus, mida läbi aina suureneva ahnuse ja eputuselu elamise kaudu, aina suuremasse võlaorjuse ja tarbimishulluse langenud rahvas, enam ammu omamas ei ole. See on ka jõuetust ning kogu selle tegutsemisvõimetut elu kujundava mürgise ja toitainetu ning geenmutatsiooni põhjustava GMO poesöögi otsene tagajärg, mis rahvalt mõistmiseks, enese eest seismiseks ja ligimeste abistamiseks vajamineva eluväe lihtsalt jõuetuks tegevasse lühisesse minna laseb.
Ennekõike tuleb mistahes pakutavate lahenduste ja tegevuste teostumiseks, tuleks rahvale lavalmängivate pidevate võltstegelikkust kajastavate etenduste ettesöötmise asemel avada seni lavatagune suletud kardin ning näidata seniseid äratüütamiseni läbimängitud näitemänge näitlemata seda tegelikkust, mida siiamaani rahva eest pikalt juba varjatud on! Kas praegused suurerakonnad aga seda üldse valmis tegema on? Selles ongi kogu iva, et ei ole ja kõik need erakonnad peale Eesti Iseseisvuspartei ju tegelikkuses mitte midagi muutvaid ja tegelikku eluolu tõusu pakkuvaid lahendusi pakkumas ei olegi ja tegelikkuses hoopis lähema kahe põlvkonna jooksul mitte vaid eestlaste rahvuse, vaid kogu inimkonna olemasolu üldse maha mängimas on.
Iga kaineks saanud inimene saab seega aru, et inimkonna ellujäämiseks tuleb esmalt hakata rahvale tõtt rääkima ning seejärel hakata ka tegelikkuses tegelema asjadega, mis inimkonda igapäevaselt mitte ära sandistamas ja hävitamas, vaid tugevdamas ja edasi arendamas on.
