Oudekki Loone: Teist maailmasõda ja Ukraina sõda ei saa võrrelda

Endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots tahab 4. veebruari Päevalehes kuulutada Venemaale sõda. Kasutades emotsionaalseid termineid, leiab ta, et Venemaa on otsustanud jõuga vallutada endise NSVLi territooriumi ja loodab, et see jõud garanteerib Venemaale legitiimsuse maailmavalitsejana. Laaneots ütleb veel, et ta diplomaatilistesse meetoditesse ei usu, sest Teise maailmasõja eel need ei aidanud.

Teise maailmasõja osas on kindral Laaneotsal õigus. Teise Maailmasõja eelsed diplomaatilised järeleandmised Hitlerile saatsid natside valitsusele vale signaali: "Me ei hakka teiega ühelgi juhul sõdima. Teie võite teha, mida teie tahate." Lõpuks saabus ikkagi päev, millal tuli sõdida. Ainult et möödunud sajandi esimesel poolel oli suurriikidel võimalik omavahelisi sõdu võita. Täna ei ole. Täna on osapooltel tuumarelv.

Kui näiteks Prantsusmaa Venemaa vastu tuumasõtta läheb, siis on tulemuseks Prantsusmaa ja Kesk-Venemaa elamiskõlbmatuks muutumine. Siis on tulemuseks NATO ja Venemaa tuumasõda. Eestit ei saa selles tuumasõjajärgses tulevikus üleüldse olemas olema. Euroopat ja Venemaad ja USAd ei saa samuti olemas olema. Ja Eestis pole siis enam kedagi alles, kes ütleks, et me vähemalt ei alistunud hääletult. Võib-olla jäävad mõned inimesed ellu Austraalias ja Argentiinas, aga eestlased ei saa seda kunagi teada, sest meid enam ei ole. Kui kindral Laaneots hindab Venemaa plaane õigesti, siis ei ole kahtlust, et Putin peab igasugust relvaabi Ukrainale sõja alustamiseks. See tähendab, et tuumakohvrid tuuakse päriselt jälle lauale.

Me peame tegema kõik endast oleneva, et niisugust stsenaariumi vältida. Mitte ainult iseenda pärast, vaid ka kogu Euroopa ja kogu maailma pärast. Vältida saab seda aga ainult külma ratsionaalsuse ja kokkulepetega. Nii Hollande, Merkel kui Putin, Obamast kõnelemata, esialgu veel kõhklevad suure sõja alustamisega. Nad on kindlasti juba kaalunud maailma hävitamise võimalust ja esialgu pole nad seda otsust vastu võtnud. Tegelikult võib eeldada, et nad otsivad mingit väljapääsu kollektiivse enesetapu teelt.

Väljapääsud on olemas. Kogemus on olemas. Ukrainasse saab lähetada ÜRO rahutagamise missiooni, neutraalsed sõjajõud õigusega kasutada kohaliku rahu tagamiseks jõudu, vägivalda. Sellega peab kaasnema mõlema praeguse vaenupoole tagasitõmbumine ja relvadest loobumine Ida-Ukrainas. Sellega peavad kaasnema ka sisepoliitilised muutused, ilmselt Ukraina föderaliseerumine. Sellega peavad kaasnema välis­poliitilised sammud, näiteks Ukraina deklaratsioon kavatsuse puudumisest astuda NATO-sse ja soovist olla neutraalne. Need lahendused ei ole kerged. Jõu­struktuuride föderaliseerumine isegi Moskva ja Kiievi ühisel nõusolekul pole ikkagi lihtne, aga võib olla teostatav.

Koos rahuga tuleb võtta sihikule korruptsioon, see Ukraina ühiskonna suurim valu ja häda. Alustuseks tõi just korruptsioon inimesed Maidanile. Euroopa Liidu strateegiline abi Ukrainale peab olema abi korruptsioonist ülesaamiseks. Tegemist on väga raske ülesandega, aga Euroopa Liit võib sellega hakkama saada. Muuseas, mittekorruptiivne Ukraina oleks kasulik ka Venemaale, ükskõik, kas Venemaa valitsus sellest aru saab või hoolib.