Eesti vajadusele lapsi saada ja kasvatada pööratakse tähelepanu juba pikka aega, kuigi negatiivseid trende - madalat sündivust ning hoogsat väljarännet - see pidurdada ei ole suutnud. Eesti riikluse jätkusuutlikkuse alustalad on tugevad omavalitsused. Kuid nendel on tõsiseks probleemiks elanike väljaränne, mille lähiaastakümne tulemus on rännak mööda pooltühja Eestit! Põhjus on tegelikult ju lihtne - ka 300eurone toetus kolmandale lapsele ei taga lasteaiakohta, kui pole isegi lasteaeda. Koolidega on lugu veel hullem - väikelast võib hoida ka vanaema või tädi, kuid kooliskäimist „varuõpetaja" asendada ei suuda.

Eesti suurim probleem on teatav ükskõiksus kohaliku elu arendamisel. Eesti omavalitsuskorraldus vajab tõsist reformimist - eestisugusel väikeriigil käib üle jõu 215 omavalitsuse ülevalpidamine. Minu arvates ei ole normaalne, et enamus omavalitsustest on suurim tööandja omavalitsus ise! Eesti vajab lisaks riigireformile ka terviklikku ja mõtestatud haldusreformi - seda tuleb teha targalt,  mitte ainult omavalitsuste piire liites, siis loob see kindlasti eeldusi tugevate omavalitsuste tekkeks.

On oluline, et toetataks edukaid - nii ettevõtlikke inimesi kui omavalitsusi. On oluline leida lahendused, kuidas luua vähem edukate baasilt uusi edukaid omavalitsusi. Samas on vaja luua eeldused kodulähedaste töökohtade tekkimiseks, sest see omakorda tagab tugevad ja võimekad omavalitsused.

Eesti vajab tugevaid omavalitsusi, millel on piisavalt võimekust pakkuda kaasaegseid avalikke teenuseid ning tagada kvaliteetne ja turvaline elukeskkond. Selleks on vaja anda omavalitsustele tagasi nende võimekus, üle vaadata omavalitsuste rahastusmudel. Eriti on see oluline neile omavalitsustele, kus sünnib palju lapsi. Praegu on vastupidi - „kontrollitakse" kõige helgema tulevikuga kohalikke omavalitsusi, kus on tarvis kiire kasvuga kaasas käia -  koole ja lasteaedu on väga raske juurde ehitada, sest riiklik kohalike omavalitsuste rahastamispoliitika ei soosi seda vähimalgi määral. Jätkuvalt suurimaks probleemiks ja väljakutseks on elanike hoogne väljaränne, mille lähiaastakümne tulemus on rännak mööda tühja ja väljasurnud Eestit. Igav liiv ja tühi väli, lõhmus lõdisev - kui tsiteerida Karl-Martin Sinijärve üht Juhan Liivi algupärandile toetuvat värsistust.

Seepärast ei väsi kordamast: Eesti kestlikkuse alustalad on tugevad omavalitsused, kuid selleks tuleb anda neile võimalus oma rolli täita.