Antakse kompensatsioonita ära 5,2 % Eestist (2339 km2) koos suure hulga maavaradega. Narva lahes antakse ära 1000 km2, mistõttu koos kalavarudega kaotatakse ka võimalus Nord-Streami pealt teenida. Eestile on strateegiliselt ülitähtis Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal. Eesti on sunnitud elektrienergia tootmiseks põletama kallist põlevkivi, samal ajal kui Venemaa jahvatab Narva jõel ammendamatut ja peaaegu tasuta elektrienergiat, millega saaks katta suurema osa Eesti energiavajadusest. Muuseas, Tartu rahulepinguga andis Eesti küll Venemaale õiguse toota elektrit Narva jõel, kuid seda ainult eraldi kokkulepitava tasu eest. Eesti ei ole sellest rahast näinud sentigi.

Lõhutakse eestlaste etnograafiline territoorium. Antakse ära Jaanilinn, mis on 1648 aastast olnud Narva linna osa. Loobutakse igaveseks Tartu Rahuga fikseeritud õigustest. Sellega saab Eestist Venemaa jaoks uustekkeline riik. Seega loobutakse ka kõigist okupatsiooni ajal Nõukogude Liidu poolt tekitatud kahjude hüvitamise nõuetest.

Mis aga kõige müstilisem, minnakse mitmes punktis vastuolusse Eesti põhiseadusega. PS § 2 ütleb, et Eesti riigi territoorium on jagamatu ja lahutamatu tervik. Ning § 122 sätestab selgelt, et Eesti maismaapiir on määratud 1920 a. 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Ja § 123 ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Eesti-Vene piiri on võimalik muuta ainult rahvahääletusega, muutes esmalt neid sätteid. Lisaks sellele tuleb veel esile tuua, et põhiseaduse § 5 ütleb: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Annekteeritud aladele jäävate Eesti loodusvarade põhjendamatu loovutamine Venemaale on Eesti rahvusliku rikkuse ja omandi hävitamine. Põhiseaduse § 32 lõige 1 ütleb: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning lõige 2 ütleb: Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Riigil ei ole õigust loovutada okupeeritud alasid Venemaale juba ainuüksi seetõttu, et see kõik ei kuulu temale.  

See on ennekuulmatu ja pretsedenditu samm ning rikub ka ÜRO 10.12.1948 vastu võetud ülemaailmse Inimõiguste Deklaratsiooni ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 04.11.1950, millistega Eesti Vabariik on ühinenud. Põhiseaduse § 61 lõige 2 ütleb: Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Ratifitseerides kõne all oleva piirilepingu, rikuvad Riigikogu ja valitsuse liikmed ametivannet.  Põhiseaduse § 54 sätestab, et iga kodaniku kohus on olla ustav Eesti Põhiseaduslikule korrale ja kaitsta seda kõigi võimalike vahenditega. Eesti põhiseaduse rikkumine valitsuse poolt rikub iga Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslikke õigusi. Samas näitab see ka Eesti rahva loidust ja ükskõiksust oma riigi vastu. Lisaks sellele rikuvad kõik ajateenistuse läbinud inimesed oma sõdurivannet, milles tõotatakse jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Põhiseaduslikkuse järelvalvet teostab Riigikohus, kes ei täitnud talle Põhiseaduse § 152 lõige 2 "Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte või mõttega" alusel pandud kohustust tunnistada uus piirileping ja selle ratifitseerimisseadus kehtetuks.

Luuakse ka soodsam pinnas Venemaale ELiga viisavabaduse saamiseks. Viisavabad Venemaa kodanikud liikumas Narvas hulgi üle piiri tähendavad Eesti maksumaksjale suurt lisakoormust, siseturvalisuse vähenemist ja lõpuks ka rahvusvahelise maine kaotust, kui me ei suuda ohjeldada viisavabaduse kattevarjus Eestisse tungivat organiseeritud kuritegevust.

Eestil ei olnud mingit kohustust sellist piirilepet sõlmida. Rahvusvaheline õigus on täielikult meie poolel. Endine Kieli ülikooli õigusteaduse professor Dietrich Loeber märkis ühel 1994 a. pressikonverentsil, et rahvusvaheline õigus Eesti poolel ka sellisel juhul, kui Eesti tõepoolest astunuks 1940. a. vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Viini 1969. a. konventsiooni järgi vaid peatati Tartu Rahulepingu kehtivus, kuid seda pole kunagi tühistatud. Loeber nentis, et Eestil on võimalus õigluse jaluleseadmiseks viia piiriküsimus Haagi kohtusse. Kuid meie rahvaisad ei julge seda.

Venemaa ei ole seda piirilepingut Eestiga kunagi tõsiselt võtnud ega hakkagi võtma. Venemaa lihtsalt mängib selle lepingu ümber ning testib Eesti vaimset vastupidavust. Ta kasutab seda mõjuvõimu instrumendina, et eestlasi alandada. Venemaa tegelik eesmärk on luua hoopis külmutatud konflikt. Kui Venemaa seda piirilepingut tegelikult tahaks, oleks ta selle juba 2005 a. ratifitseerinud. Kuid napilt enne ütles ta ära, et pingeid juurde kruvida. Täpselt sama tegi ta 2014 a, kui asi uuesti jutuks tuli. Eesti ja Venemaa välisministrid kirjutasid piirilepingu Venemaa kasuks uuendatud versioonile alla mäletatavasti 2014 a. veebruaris ning Eesti parlament oli valmis seda truualamlikult kohe ratifitseerima, kuid Venemaa parlament ei suvatsenudki seda teha.

Novembris tegi Vene parlamendi väliskomisjoni esimees A. Puškov hoopis avalduse, et Venemaa sooviks ratifitseerida piirilepet Eestiga, kuid praeguses olukorras ei ole see võimalik sest Eesti on aktiivselt toetanud Venemaa vastaseid sanktsioone. Venemaa mängib eestlaste psüühikal nagu klaveril ning näitab oma üleolekut Eesti poliitikuid oma pilli järgi tantsitades. Kahjuks on Eesti naiivsed riigijuhid sööda alla kugistanud ning siplevad hüsteerilises lootuses saada ratifitseerimise läbi mingit julgeoleku garantiid. Veel ei oleks Eestil hilja selg sirgu ajada ning näidata end väärilise riigina. Kuna Venemaa on lolli mängima hakanud, oleks meil täielik õigustus oma allkiri tagasi võtta. Eesti piirileping Venemaaga on Tartu rahuleping nagu ka meie põhiseadus seda ette näeb! Isegi siis kui faktiliselt ei ole võimalik Venemaa okupatsiooni all olevaid alasid tagasi saada ei tohi juriidiliselt neist kunagi loobuda.

Praegune Riigikogu väliskomisjoni esimees Mihkelson on seisukohal, et Eestile on seda piirilepingut vaja, et hakata oma piiri kindlustama. See pole tõsi. Me võime oma piiri kindlustada ka ilma piirilepinguta. Lihtsalt kindlustamegi ta sinna, kus ta praegu faktiliselt on, kuid juriidiliselt ei tohi Tartu rahulepingust ja põhiseadusest taganeda. Kui seda teha, siis esiteks lööme noa selga Ukrainale sest anname sellega juriidilise õiguste Krimmi ja Ukraina muude osade okupeerimiseks; mille tagajärjel anname omakorda õiguse Eestist järgmiste alade okupeerimisel. Rahvusvahelise õiguse seisukohast ei ole mingit vahet, kas mingi territoorium okupeeriti eile või 50 aastat tagasi. Mida peaks Ukraina tegema oma praeguses olukorras, kus Venemaa on okupeerinud osa tema idaosast? Kas rajama kaitseliine sinna, kus on rindejoon või sõlmima Kremliga piirilepingu, millega annab vallutatud alad Venemaa koosseisu?

Kui nüüd peale selle piirilepingu sõlmimist okupeerib Venemaa järgmise tüki Eestist, siis mille alusel me väidame, et see okupatsioon on ebaseaduslik? Me ei saa seda teha sest Narva taguse ala okupeerimise legaliseerisime ise! Selle lepingu tühistamine peab olema ametisse saava uue valitsuse esimene samm.