Andres Herkel: valimiste samastamine suurte plakatite ja kommertsreklaamiga on jabur
Kui nüüd pisut hoogu minna, siis võiks ju öelda, et Vabaerakond käis ja varjutas konkurentide välireklaame oma elavate kandidaatidega, kuni aru pähe tuli. Korjasidki oma plagud kokku! Tegelikult rakendus muidugi aktiivsel kampaaniaperioodil kehtiv välireklaami piirang.
Mõni ekspert ütleb, et välireklaami keeld on oma aja ära elanud. Lisan, et üleliia mõistlikult pole see keeld kunagi toiminud. Aga ka valimiste samastamine suurte plakatite ja kommertsreklaamiga on jabur.
Killuke ajaloolist tõde kulub ikka ära. Rohkem kui kümme aastat tagasi ehk aastal 2004 esitas toonane Isamaaliidu fraktsioon Riigikogus eelnõu, mis pakkus, et poliitiline välireklaam ei tohiks olla suurem kui üks ruutmeeter.
Selline reegel lähendanuks meid kultuuriliselt Põhjamaadega, kus poliitikute plakatid paigutatakse tavaliselt omavalitsuse poolt võrdsel alusel välja antud pindadele. Poliitikareklaam suurtel kommertspindadel on seal tundmatu või palju vähem levinud kui meil.
Vahele astus toonane Res Publica Urmas Reinsalu isikus, kes tuli välja mõttega poliitiline välireklaam täiega ära keelata. Selle otsuse esimene õis oli kurikuulus K-kohuke ja rida muid katseid lubatu ja lubamatu piiril. Kuna keeld laienes vaid aktiivse valimiskampaania perioodile, siis kandus välireklaam lihtsalt varasemale ajaperioodile. Silmapaistvat mahu vähenemist pole toimunud.
Samas Isamaaliidu esitatud eelnõus käidi välja vajadus anda poliitikareklaami võimalikult täpne definitsioon ning jätta piiripealsed juhtumid sõltumatu komisjoni tõlgendada. Selle katse hääletas toonane Riigikogu enamus maha, nagu on maha laidetud ka kõik hilisemad katsed poliitikareklaami valdkonda korrastada.
Samas hakkas vohama veel üks haigus - reklaami tegemine avaliku raha eest. Ilmselt tuli Keskerakond Tallinnas selle peale suuresti just tänu välireklaami piirangule. Sellest möödahiilimise esimene võimalus oli teha reklaami väljaspool piirangualust aega. Veel ahvatlevam võimalus oli teha seda linna raha eest ja öelda, et see on teavitus. Sest definitsiooni ju pole.
Siit jõuame Riigikontrolli auditini, mis tõestas, et omavalitsuste (eriti Tallinna) teavituskulud kasvavad hüppeliselt valimiste lähenedes. Õnneks teeb audit ka rea järeldusi ja soovitusi. Nii soovitatakse erakonna või kandidaadi reklaami mõiste sisustamist seaduse tasemel. Esile tuleks tuua „universaalsed tunnused, mis on iseloomulikud valimisreklaamile üldisemalt, kuid jättes tunnuste loetelu avatuks."
Selle kõigega seonduvalt tuleb kindlasti täpsustada ja täiendada ka erakondade rahastamise järelevalve komisjoni pädevusi.
Lisaks sellele tuleb tagada võrdsusmiinimum kampaania läbiviimiseks. Omavalitsuste poolt kõigile eraldatav plakatipind on üks võimalus. Kui aga riik erakondadele raha annab, siis tuleb ka valimisteks täisnimekirja esitanud erakondi kampaaniavõimalustes võrdselt kohelda. Kuni see nõnda ei ole, on Eesti demokraatia kuuerevääril suur räpane plekk.
