Andres Anvelt: Õiglased trahvid muudavad karistused inimnäolisemaks
Rahatrahvide sõltuvus inimese rahalisest võimekusest peaks olema loomulik. Tahame ju kõik, et meid koheldaks ühtemoodi ja et meil kõigil oleksid samad võimalused nagu naabrimehelgi. Ometi kuuleme pidevalt absurdsetest olukordadest, kus kedagi karistatakse, kuid see ei tundu meile kuidagi õiglane. Kuidas saabki tunduda õiglane olukord, kus rikkumisega vahele jäävad ning hästi teenivad inimesed saavad muudkui trahve, ent ei pilguta trahviraha välja käies selle peale silmagi. Hullemgi veel, neid rikkumisi pannakse toime korduvalt. Ei ole lubatav mõtteviis, et õigust või lausa õiglust saab endale osta; et mis seal ikka, maksan trahvi ära ja panen samamoodi edasi!
Üks ebaõigluse ja ebavõrdsuse põhjustest peitub kindlasti ka meie praeguses trahvimise süsteemis. Kriminaalkohtus isikule mõistetud vanglakaristus tabab iga süüdlast samamoodi. Nii on üks aasta vanglakaristust igaühele sama tähendusega. Rahalise karistusega on aga teisiti. 500-eurone trahv on vähem teenivale inimesele üüratu summa, samas kui rikkamale inimesele on see 500 eurot väga vähe.
Kas idee inimnäolistest trahvidest on uudne, ära proovimata või nii-öelda ohtlik või rumal? Kindlasti mitte. Kuriteoasjades on juba aastaid süsteem, mille kohaselt arvestatakse rahalist karistust just isiku keskmise päevasissetuleku alusel. On aeg, et see süsteem kanduks üle ka väärteomenetlusse ja miks mitte ka haldusmenetlusse.
Äärmiselt ebaõiglane on kuritegude puhul otse välja öelda, et eks siin trahvime vastavalt isiku võimetele, aga väärteomenetluses võtame igast rahakotist sama palju. Karistused peavad olema õiglased ning mõjuma rikkujale ka päriselt. Ei saa määrata ühesuguse suurusega rahatrahvi vanurile, üksikvanemale ja sealsamas Lamborghiniga minema kihutavale maksupetturile. Samas suunas võiks mõelda ka haldusõiguses, kas on ikka päris õiglane, et jääpurikate eemaldamata jätmise eest on nii vanurile kui ka ärimehele võimalik kehtestada sama sunniraha.
Väärteomenetlusi on meil kordades rohkem kui kriminaalmenetlusi ning trahve mõistetakse väärteomenetluses lausa kümnetes kordades enam kui kriminaalasjades. Loomulikult on hea, et kriminaalset tegevust jääb üha vähemaks. Samas on selge, et kõikide rahakotti mõjutabki väärteomenetlus palju otsesemalt.
Eelmisel aastal oli Eestis üle 170 000 väärteomenetluse. Siia alla käivad ka bussijänesed ja liiklusrikkujad. Ei ole aga õiglane, et nii pileti unustanud üliõpilane kui ka pileti unustanud tööl käiv inimene saavad täpselt sama, 20-eurose trahvi. Ühe jaoks tähendab see ehk täis kõhtu mitmeks päevaks, aga teise jaoks ei olegi see mingi kadu.
Meil tuleb liikuda süsteemi poole, kus arvestataksegi sellega, et meie inimeste varaline võimekus on erinev. Trahv peab olema ühtemoodi mõjus nii miinimumpalka teeniva kodaniku kui ka dividendimiljonäri suhtes. Sellest on aru saadud teisteski riikides, inimese reaalset võimekust hindavat süsteemi on ära proovinud ja kasutavad näiteks Soome, Taani või Saksamaa.
Saksamaal on selline arvutus näiteks kahetasandiline. Esmalt otsustab kohus, mis on asjakohane karistus päevades ning seejärel arvutab kohus, kui suur on isiku päevane sissetulek ja korrutab selle karistuseks määratud päevadega. Tulemuseks on see, et aasta vabaduse kaotust on aasta vabaduse kaotust, kuid 500 eurot rahatrahvi saab ühele inimesele olla see, mis on teisele inimesele 5000 eurot.
Mõjusaid näiteid on Soomestki. Nii sai näiteks üks Soome ärimees 27 km/h kiiruseületamise eest 2013. aastal trahvi 95 000 eurot. 2005. aastal määrati vormelipiloot Kimi Räikkönenile rahatrahv 30 000 selle eest, et tal ei olnud näidata pabereid järelkäru kohta, tal puudus luba juhtida 5,3-tonnise kogukaaluga veokit ega olnud paigaldatud vastavaid küljepeegleid. Taanis on õiglast trahvi süsteemi rakendatud näiteks alkoholijoobes juhtimise eest, seal korrutatakse isiku kuu netosissetulek promillidega, et sobiv trahv määrata.
Sellist süsteemi rakendatakse ka mujal Euroopas, näiteks Austrias ja Šveitsis. Ka seal määratakse karistus esmalt päevades ja seejärel arvutatakse see ümber rahaliseks karistuseks. Arvutuse aluseks võib võtta nii isiku keskmise aastase sissetuleku kui ka keskmise kuu sissetuleku ning selle põhjal arvutataksegi konkreetse inimese keskmine päeva sissetulek.
Meile sobivas süsteemis peaksid õiglased trahvid kajastama kindlasti ka meie endi inimeste võimekust. Näiteks päevamäärale üleminekul ei tohiks trahvisummad keskmiselt teenivale inimesele tõusta, sest see tunduks koheselt ebaõiglane. Peame töötame ikkagi lahenduse suunas, mis arvestab nii inimeste erinevat rahalist võimekust kui ka seda, kui suured on trahvid praegu. Kindlasti tuleks põhjalikumalt arutada, kas sooviksime trahvid siduda ühe kuu, päeva või näiteks aastase sissetulekuga.
Üheselt on aga selge, et trahvid peavad tulevikus arvestama igaühe sissetulekuid; arvestama seda, et mõned peavad ülal pidama lapsi ja hooldusaluseid ning et jõukamad ei sooritaks jätkuvalt rikkumisi, kuna neil on trahvisummast ükspuha. Õiglus peab jõudma ka karistamise õuele.
