Ehkki Eestis oli 2010. aastal veel 17,4 protsenti tööealistest elanikest töötud, tõusid inimeste sissetulekud valimiseelsel aastal 1,1 protsenti. Arvestades, et 2009. aasta oli 1993. aastast saadik ainus, mil eestimaalaste keskmine palk vähenes, siis võis antud üheprotsendist töötasu suurenemist pidada märgiks liikumisest paremuse poole.

Erinevused majanduskriisi lahendamisel lõhkusid 2007. aasta valimiste järel võimule tulnud ja pronkssõduri eemaldanud kolmikliidu ning lükkasid sotsiaaldemokraadid opositsioonipinke nühkima. Valitsusvastutust jäi alates 2009. aasta maist vähemusvalitsusena kandma Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liiduga.

Sotsiaaldemokraatide lahkumine valitsusest lükkas allamäge veerema ka erakonna populaarsusnäitajad. Uus olukord tekitas parteis sisekriisi, mis päädis erakonna esimehe vahetusega. Alates 2007. aastast siseminister olnud ja natuke rohkem kui aasta erakonna esimehe rolli täitnud Jüri Pihl vahetati vähem kui pool aastat enne valimisi välja Sven Mikseri vastu.

Sotsiaaldemokraatide esimehe vahetus oli igati õnnestunud kampaanialüke. Kui 2010. aasta septembris toetas sotse vaid kaheksa protsenti TNS Emori küsitlusele vastanuist, siis verivärske parteiesimehega saadud uus hingamine kahekordistas erakonna toetuse valimiseelseks ajaks 16 protsendini.

Sarnaselt sotsiaaldemokraatidele maadlesid eksistentsiaalsete küsimustega rahvaliitlased ja rohelised. Kunagisest Eesti suurimast erakonnast ja presidendiparteist olid järgi jäänud veel vaid vaimsed riismed. Põruti 2009. aasta sügisestel kohalikel valimistel ning sellega paralleelselt peetud maadevahetuse kohtusaaga räsis rahvaliitlaste meeli ja hävitas valijate usalduse. Rahvaliitlaste populaarsemad poliitikud pelgasid järgmisest riigikogu koosseisust välja jääda ja jooksid laiali Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ridadesse.

Rahvaliidu endise tipp-poliitiku Tarmo Männi siirdumine Reformierakonna fraktsiooni tähendas ka vähemusvalitsuse lõppu ehk Reformierakonnal ja IRL-il oli kahe peale riigikogus taas 51 kohta.

Sotsidel hulgaliselt kosjalisi

Rahvaliitu 2010. aastal juhtinud Karel Rüütli nägi erakonna päästerõngaks ühinemist sotsiaaldemokraatidega. Leibade ühte kappi panekuks sõlmiti 2010. aasta aprillis isegi koostöölepe ja ühinenud erakonna nimeks pidi saama Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Paraku oli ühinemise vastu partei auesimees Arnold Rüütel ning tema vedamisel blokeeris erakonna erakorraline kongress Karel Rüütli algatuse.

Sotsiaaldemokraatidega ühinemist kaalusid ka rohelised, kellele SDE juhatus tegi 2009. aasta lõpus ühinemisettepaneku, millele siiski Roheliste erakonna liikmed ja juhtkond peagi eitavalt vastasid. Samas oli rohelistel selleks ajaks selja taga kahed ebaõnnestunud valimised ning erakonna üldkogu otsustas vabastada erakonna esimehe kohalt Marek Strandbergi, kes uue juhatuse valimisel pääses napilt ja viimasena erakonna juhtorganisse.

Kui sotsidel mõjus juhtkonna vahetus värskendavalt ja andis erakonnale uue hoo, siis rohelistel suuremad hädad alles algasid. Vana juhatus ei leppinud tulemustega ning tuginedes protseduurilistele eksimustele juhatuse valimistel ennistati poole aasta pärast kohtumäärusega vana juhatus uuesti ametisse. Selline tragikomöödia parlamendierakonnale mõistagi uusi valijaid juurde ei toonud ning partei populaarsus jätkas kivina kukkumist.

Savisaar - mõjuagent?

Lisaks majandussurutisele, millel olid rahvasuus vastavalt raskusastmele erinevad neljatähelised nimetused, ja erakondade sisekriisidele vajutas nelja aasta tagustele parlamendivalimistele oma sügava templi teinegi neljatähelise lühendiga organisatsioon, KAPO ehk kaitsepolitsei, ja 2010. aasta 21. detsembril lõkkele löönud idarahaskandaal.

Vähem kui kolm kuud enne valimispäeva avalikustatud kaitsepolitsei raporti kohaselt küsis Edgar Savisaar Venemaa Raudtee presidendilt Vladimir Jakuninilt raha Lasnamäele kiriku ehitamiseks ja Keskerakonna valimiskampaania toetuseks. Tehingu õnnestumise korral oleks Keskerakonda toetatud 1,5 miljoni euroga, millest kolmandik oleks makstud sularahas. Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust Keskerakonna vastu ei algatanud, kuna kaitsepolitsei hoidis kuriteokatse ära. Küll aga hakkas idarahaskandaali uurima Eesti poliitajalukku läinud niinimetatud Keskerakonna tõekomisjon, mis omakorda pidi esitama raporti, kus on välja selgitatud „kogu tõde“ Edgar Savisaare skandaalist.

Idarahaskandaal lainetas Eesti poliitmaastikul valimisteni välja ning mängis kindlasti olulist rolli selles, et Keskerakond kaotas parlamendis eelmiste valimistega võrreldes kolm saadikukohta. Samas kujunes idarahaskandaal mobiliseerivaks jõuks Edgar Savisaare toetajatele ning tsentristide liider püüdis valimistel koguni rekordilised 23 000 häält.

Detsembris 2010 ehk vahetult enne idarahaskandaali puhkemist oli TNS Emori küsitluse järgi populaarseim partei Reformierakond 36 toetusprotsendiga,järgnesid Keskerakond 26, IRL 15, ja sotsid 13 protsendipunktiga. Valimiste eelõhtul, veebruaris 2011, olid erakondade positsioonid ühtlustunud. Endiselt juhtis küll Reformierakond, mille toetus oli kukkunud 28 protsendile, skandaalidest räsitud Keskerakonda toetas 25 protsenti ning IRL-i ja sotsiaaldemokraate vastavalt 21 ja 16 protsenti valimisealistest kodanikest.

Valitsuse koosseis enne 2011. aasta riigikogu valimisi:
Peaminister: Andrus Ansip
Haridusminister: Tõnis Lukas
Keskkonnaminister: Jaanus Tamkivi
Välisminister: Urmas Paet
Majandus- ja kommunikatsiooniminister: Juhan Parts
Siseminister: Marko Pomerants
Põllumajandusminister: Helir-Valdor Seeder
Rahandusminister: Jürgen Ligi
Justiitsminister: Rein Lang
Kaitseminister: Jaak Aaviksoo
Sotsiaalminister: Hanno Pevkur
Kultuuriminister: Laine Jänes