Keegi ei saa süüdistada Briti pressi hiljuti Riias toimunud 1000 Läti Waffen-SS-i veterani ja nende toetajate marsi ignoreerimises, kirjutab Zuroff. Marsist ja umbes 150 etnilisest venelasest antifašisti vastumeeleavaldusest ilmusid detailsed uudislood Guardianis, Independentis, Daily Mailis ja Timesis, mis kõik olid saatnud kohale oma reporterid. See pole üllatav, sest katse austada vägesid, mis võitlesid natside kõrval peabki äratama tähelepanu, eriti nende riikide pealinnades, mis tõid nii suuri ohvreid, et päästa maailma Hitleri ja natsismi käest, vahendab The Guardian.

Ometi oli marsi põhjalik kajastamine Venemaad kõrvale jättes unikaalne mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka kogu ülejäänud maailmas, eriti üllatavalt USA-s ja Kanadas, kus üritust põhimõtteliselt ignoreeriti, jätkab Zuroff. Kuid isegi Suurbritannias ei väljendatud vägagi õigustatud muret neofašismi tõusu üle Euroopa Liidu liikmesriigis ja seda sisepoliitilistel põhjustel, mis on seotud eesseisvate valimistega. Zuroffi arvates võib öelda, et kui Suurbritannia konservatiivne partei poleks Euroopa parlamendis liidus mitmete Ida-Euroopa parempoolsete parteidega, mille hulgas on ka Läti erakond Isamaale ja Vabadusele (Tevzemei un Brīvībai), mis on marsi kindel toetaja, oleks Briti meedia ilma kahtluseta samuti Riia marssi ignoreerinud.

Tõestus nende vaikimisest on samasugune marss vähem kui nädal aega varem Leedu pealinnas Vilniuses, kirjutab Zuroff. Samuti umbes 1000 osavõtjaga marss korraldati Leedu taasiseseisvumise aastapäeva puhul, kuid mõlema ürituse sõnum oli sama. Riias kanti loosungeid „Juudid, see maa on lätlastele”, Vilniuses oli põhiline sõnum „Leedu leedulastele”. Kandes mitmete neofašistlike sümbolitega lippe, hüüdsid marssijad vihasõnumeid kõigi vähemuste aadressil.

Kuigi kumbki üritus polnud korraldatud valitsuste poolt, peaks nende mitte hukkamõistmine kohaliku poliitilise juhtkonna poolt ülejäänud Euroopa Liitu ja NATO-t muretsema panema, leiab Zuroff. Leedu peaminister Andrius Kubilius ütles, et üritus oli tähtsusetu ja Leedu on täiesti tolerantne riik nagu Norra või Taani. Marsiks taotles aga luba Kubiliuse parteikaaslane Kazimieras Uoka. Läti välisminister Māris Riekstiņš vastas kriitikale, öeldes, et tegemist on privaatüritusega.

Eriti šokeeriv oli Zuroffi arvates lugeda USA suursaadiku Vilniuses, Anne E. Derse’i avaldusi, kes kõnes Vilniuse ülikoolis marssi sõnagagi ei maininud, kuid kinnitas, et USA ja Leedu on partnerid võitluses antisemitismi vastu ja peavad pühaks holokausti mälestust. Kui Leedu, Läti ja Eesti oleksid saavutanud edu rahva harimisel kohalike natside kaastööliste poolt korda saadetud kohutavate kuritegude kohta ning oleksid ausalt püüdnud kohalikud tapjad kohtu ette tuua, siis võibolla ignoreeriksime me neid marsse, ütleb Zuroff. Aga mitte ühtki Leedu, Läti või Eesti natsi sõjakurjategijat pole pärast iseseisvuse saavutamist kohtulikult karistatud. Selle asemel kiusab Leedu õigussüsteem taga juutidest natsidevastaseid Nõukogude partisane ning Balti riigid juhivad kampaaniat kommunismi võrdsustamiseks natsismiga.

Vaatamata Briti tooride ja Leedu konservatiivse partei liidule Euroopa parlamendis, on aeg lõpetada Suurbritannias Balti riikide neofašismi tõusu käsitlemine valimisteemana, kirjutab Zuroff. Mujal Euroopas tuleks seda aga käsitleda ohuna Euroopa demokraatiale.