Laulu refrään kõlab järgmiselt:

Двадцать первый век настал, шар земной от войн устал.
Населенье шара гегемон достал.
В Евросоюзе мненья нет, Ближний Восток стонет от бед.
За океаном лишен власти президент
Нам от северных морей, вдаль до южных рубежей,
От Курильских островов, до Балтийских берегов
На земле сей был бы мир, но если главный командир
позовет в последний бой – дядя Вова, мы с тобой.

(„21. sajand on kätte jõudnud, maakera sõdadest väsinud.
Maakera elnikkond on jõudnud hegemooni ära oodata.
Euroliidus puudub arvamus, Lähis-Ida oigab hädas.
Ookeani taga jäetud võimust ilma president.
Meil põhja meredest kuni lõunapiirideni,
Kuriili saartelt kuni Läänemere kallasteni
„(Et) maal sel oleks rahu, aga kui ülemjuhataja
kutsub viimsesse lahingusse – onu Vova, me oleme sinuga.”)

Laulu esitavad Volgogradi 44. kadetikooli õpilased, kellest peaksid tulevikus saama politseinikud.

Veel teatavad lapsed laulus, et ei anna kodumaad „samuraidele”, kuulutavad, et „Sevastopol on meie ja Krimm” ning lubavad „Alaska kodumaa sadamasse tagasi tuua”.

Kuvõtško ütles Moskovski Komsomoletsile, et Volgogradi praegune põlvkond on kasvatatud Stalingradi kaitsjate kangelastegude vaimus ja mõistab, et „nende esiisad võitlesid siin, Stalingradimaal kunagi sinise rahutaeva eest nii ennastohverdavalt”.

„Nüüd seisavad nende ees teised väljakutsed, mitte vähem tõsised kui varem. Aga nad saavad kindlasti hakkama ja võit on meiega!” kuulutas Kuvõtško.

Kuvõtško on riigiduuma perekonna, naiste ja laste asjade komitee liige, kes on osalenud viie seaduseelnõu väljatöötamises.