Jerofejevi sõnul saabus ta Ukraina territooriumile aprilli alguses 3. eriotstarbelise kaardiväe brigaadi teise salga koosseisus, mille ülem on keegi major Napolski, kes on samuti Venemaa kodanik, vahendab UNIAN.

Jerofejev rääkis, et Vene sõjaväelaste salk, kelle ülesannete hulka kuulus luure ja eesliini jälgimine, paikneb mässuliste poolt okupeeritud Luganskis Vavilovi kvartali piirkonnas. Salka kuulub kolm neljarühmalist roodu.

Rühm, millesse kuulus Jerofejev, koosnes rühmaülemast, ülema asetäitjast, kahest jaoülemast, kahest snaiprist, kahest kuulipildurist, kahest sapöörist, kahest luurajast ja kahest vanemluurajast.

„Kõik on Vene Föderatsiooni kodanikud. Rühmaülema asetäitja, lipnik Azimov, jaoülemad jefreitor Kutulahmetov ja vanemseersant Julajev, luurajad-sapöörid Spiridonov, Kirill ja Gladkov, Aleksandr, luurajad-sanitarid Grigorjev, Vladimir ja Aleksandr Aleksandrov,“ täpsustas Jerofejev.

Jerofejevi sõnul otsustasid Vene sõjaväelased positsiooni vahetada ning kolm meest läks uut positsiooni otsima.

„Uute positsioonide otsingul sattusin vanadele kaevikutele. Vaatlesin kaevikuid. Tundus, et kaevikud olid maha jäetud, otsustasime kontrollida. Andsin kahele mehele käsu kaevikuid kontrollida, ise jäin katma. Kui sõjaväelased kaevikusse sisenesid, kõlasid plaksatused ja nad põgenesid, karjudes: „Taganeme.“ Hakkasime taganema. Meie pihta avati tuli, sain kätte haavata, kuulist. Luu oli kildudeks, kukkusin, kaotasin mõneks ajaks teadvuse. Toibusin, hakkasin roomama, kaugele ei roomanud, kaevikutest tulid sõjaväelased. Tapma ei hakanud, võtsid kinni, andsid abi, nüüd olen siin. Vahistamise käigus mõtlesin ausalt öeldes, et tapavad kohe. Tahtsin ennast granaadiga õhku lasta – parem käsi ei kuulanud sõna, ei ulatanud. Ei saanud ka vasakuga, ei ulatanud. Kuni ma seda tegin, tulid kaevikutest minu juurde sõjaväelased, vahistasid, panid kanderaamile, viisid ära haiglasse Štšastja linna. Seal anti esmast meditsiiniabi,“ rääkis Jerofejev.

Jerofejevi sõnul pole sõda Donbassis kellelegi vaja.

„Paljugi, mis räägitakse meie poolel. Mida isiklikult ise nägin: Ukraina relvajõududele pole nagu mingeid pretensioone. Paljugi, mis televisioonis räägitakse. Kõike me ei kuula, kõike me ei vaata. Ma arvan, et seda sõda pole kellelegi vaja,“ ütles Jerofejev.