„Minu arvates võib eelmisel aastal pärast ligi kaheaastast vaheaega toimunud Vene-NATO nõukogu kolme istungit vaadelda väljumisena „raskest pikaajalisest haigusest“, etapiviisilise naasmisena nõukogu tõeliselt konstruktiivse ja depolitiseeritud töö juurde,“ ütles Meškov.

2002. aasta 28. mail kirjutati Roomas alla deklaratsioonile „Vene-NATO suhted: uus kvaliteet“ ning nõukogu on Meškovi arvates siiamaani „säilitanud oma tähenduse ilmastikust sõltumatu dialoogiplatvormina euroatlandi julgeoleku Venemaa ja NATO huve puudutavate aktuaalsete küsimuste arutamiseks“. Meškov leiab, et just sellises võtmes ongi vaja selle formaadi raames tööd jätkata.

„Ma arvan, et deklaratsiooni 15. aastapäev võiks saada heaks põhjuseks Vene-NATO suhete taaskäivitamiseks, tänapäevastele ohtudele vastuseismisele lähenemise ühiseks ümbervaatamiseks. Seda dikteerib ka hiljutiste traagiliste sündmuste arengu loogika. Nende hulgas on Venemaa suursaadiku Türgis Andrei Karlovi pretsedenditu tapmine, terroriaktide laine Euroopas, Lähi- ja Kesk-Idas,“ märkis Meškov, kelle sõnul räägib see kõik vajadusest kõigi vastutustundlike rahvusvaheliste osapoolte ressursid ja jõud koondada eesmärgiga astuda vastu tänase päeva reaalsetele ohtudele ja väljakutsetele.“

„Kunstlikud vaheajad Vene-NATO nõukogu töös, rääkimata juba külmutamisest, tekitavad vältimatult täiendavaid riske Euroopa julgeolekule ning sellest järelduvalt alliansi liikmetele enestele. On täiesti selge, et Vene-NATO suhete normaliseerimine on võimalik nii poliitilise kui ka sõjalise koostisosa olemasolul,“ ütles Meškov ning lisas, et sõjaliste kontaktide ja dialoogi taastamine sõjalises liinis on realiseeritavad ainult alliansi valmisoleku korral võtta arvesse Venemaa ettepanekuid suhete normaliseerimise vallas ning meie maaga dialoogi pidamise näo tegemise formaalsest säilitamisest loobumise korral.“

„Alliansi edasised katsed seda fakti ignoreerida mõjuvad lõppkokkuvõttes, nagu näitab elu ise, negatiivselt euroatlandi regiooni kõigi riikide julgeolekule,“ lausus Meškov.