Vene riigiduuma spiiker hoiatas revolutsioonide eest: tähtis on järjekindel evolutsiooniline areng

Vene riigiduuma spiiker Vjatšeslav Volodin nimetas tingimused, mille puhul saab riik olla tugev, ja määratles „võimude ülima missiooni” ühiskonnaelus.

„Võimude ülim missioon on püüelda konsensuse poole peamistes küsimustes ja otsida ühiskondlikke kompromisse vaidlusteemades, neile lahendusi, laskmata neil üle kasvada tõsisteks probleemideks,” ütles Volodin täna ülemaailmse vene rahvuskogu (VRNS) 21. istungil, vahendab Interfax.

Volodini sõnul saab riik tugev olla ja edukalt areneda ainult vastastikuse austuse ja üksmeele korral ühiskonnas.

See järeldus on Volodini sõnul eriti tähtis sellise unikaalse maa jaoks nagu Venemaa: tema ülesehitus ja eripärad on kujunenud sadade erinevate kultuuride ja religioonidega rahvaste kooselu tuhandeaastase ajaloo tulemusena.

Seetõttu on Volodini sõnul Venemaa jaoks äärmiselt tähtis järjekindel ja evolutsiooniline areng, mis põhineb dialoogil ja teineteisemõistmisel, toetudes samaaegselt rahvuslikele traditsioonidele ja tänapäevastele demokraatiainstitutsioonidele. „Ilma austuseta traditsioonide vastu unustame me oma ajaloo ja kultuuri, aga ilma demokraatiata ei suuda edukalt täita arengu ja riigi tugevdamise ülesandeid,” teatas Volodin.

Näiteks tõi Volodin Vene impeeriumi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kus võimud ei olnud valmis oma missiooni täitma.

Volodin selgitas oma mõtet vene mõtleja Nikolai Berdjajevi sõnadega. Berdjajev rääkis, et revolutsioon näitab, et võimud ei täitnud oma otstarvet: „üleval ei toimunud loomingulist arengut, (...) ei olnud loomingulisi vaimseid jõude ühiskonna reformimiseks... ja seetõttu murdis läbi pimedus altpoolt”.

„Berdjajevi filosoofilises tähenduses on pimedus lagunemise, usu allakäigu, ühendava vaimse elukeskme kadu ühiskonnas ja rahvas, mis viib revolutsioonini, ühiskonda tabab lagundav haigus, „rahvas aga, sattudes revolutsioonistiihias võimule, kaotab vaimse vabaduse, allub saatuslikule seaduspärale, elab läbi haiguse, millel on oma pöördumatu käik,” ütles Volodin Berdjajevit tsiteerides.

Revolutsiooniliste vapustuste traagilise ajaloo peamine õppetund seisneb Volodini arvates selles, et ühiskonnale vajalik loov ja loominguline areng ei toimu mitte revolutsiooni, vaid ühiskonna konsolideerumise ja iga inimese eneseteostamisvabaduse kaudu vastastikuse austuse alusel, säilitades traditsioone ja õiglase ühiskonna ülesehitust.