Vene kohtule ei anta Katõni massimõrva materjale

Vene sõjaväeprokuratuur (GVP) keeldus kohtule nn Katõni toimiku materjale andmast, mis puudutavad Smolenski oblasti metsades 1940. aastal toimunud Poola sõdurite ja ohvitseride hukkamist.

Täna toimub Moskva Hamovnitšeski kohtus istung, kus arutatakse mõrvatud Poola ohvitseride sugulaste kaebust, kes paluvad kohtul tühistada GVP otsus lõpetada Katõni mõrva uurimine, teatab infoagentuur RIA Novosti. Samuti palutakse kohtul tunnistada Poola kodanike genotsiidi fakti ning rehabiliteerida mahalastud ohvitserid.

Sõjaväeprokuratuuri esindaja ütles kohtus, et enamik 183-st Katõni toimiku köitest omavad märget salajane ja täiesti salajane. „Me ei saa esitada kohtule neid materjale, samuti ka mitte uurimise nr 159 lõpetamisega seotud määrust, sest need materjalid on riigisaladus,” ütles GVP esindaja.

Märtsi 2005 nõudis Poola Seim Venemaalt tunnistada 1940. aastal Katõni metsas toimunud Poola kodanike massilist mahalaskmist genotsiidiks. Lisaks algatasid poolakad oma Katõnis toimiku uurimise, millega varem tegeles ainult Vene sõjaväeprokuratuur.

Kuid 2006. aastal teatas prokuratuur, et neil ei õnnestunud leida Poola ohvitseride mahalaskmise juurest genotsiidi fakti ning GVP otsustas toimiku sulgeda. Toonane GVP peaprokurör Aleksandr Savenkov ütles, et 1940. aasta sündmustes oli osa „üldkriminaalsetel kuritegudel, mis on seotud ebaseaduslike käskude andmise ja oma volituste rikkumisega kõrgemate ametiastmetega isikute poolt”. Lisaks öeldi, et toimiku sulgemise põhjuseks oli ka fakt, et kõik võimalikud süüdlased selles asjad on juba ammu surnud.

Katõni massihaud avastati 1942. aastal Poola raudteetööliste poolt. NKVD poolt toimepandud massimõrva avalikustas Berliini raadio, kes teatas aprillis 1943, et 14 kilomeetri kaugusel Smolenskist läänes, Katõni metsast on leitud üle 4000 surnukeha.

Varsti pärast sakslaste taganemist moodustas Nõukogude Liit 1944. aastal komisjoni, mis viis Katõni metsas läbi oma „juurdluse” ja hakkas mõrvatöös süüdistama „Saksa-Fašistlikke röövvallutajaid”.

1990. aastal Venemaa lõpuks tunnistas, et Poola ohvitseride massimõrva viis läbi NKVD.

1939. aasta Poola kampaania ajal anti Punaarmeele käsk lisaks sõjaväelastele vangistada ka „kõik luureohvitserid, sandarmid, spioonid, sabotöörid, maaomanikud, tehaste omanikud, juristid, preestrid ja ametiisikud”.

Hinnanguliselt sattus Punaarmee kätte 250 000 kuni 455 000 poolakat, kellest 250 000 lasti kohe vabaks ja 125 000 anti ülekuulamiseks NKVD kätte, kes samuti vabastas kiirelt 42 400 inimest. 170 000 vangilangenut olid Poola armees teenivad ukrainlased ja valgevenelased. 43 000 Lääne-Poolas sündinud sõjaväelast anti üle sakslastele. Novembriks 1939 oli venelaste kätte jäänud 40 000 Poola sõjaväelast ja vangis hoitavat tsiviilisikut.

5. märtsil 1940 tegi poliitbüroo Lavrenti Beria ettepanekul otuse Nõukogude võimule vaenulike Poola elementide hukkamiseks. Otsusele hõivatud Lääne-Ukraina ja –Valgevene laagrites hoitava 25 700 „Poola natsionalisti ja kontrrevolutsionääri” hukkamise kohta kirjutasid alla Stalin, Molotov, Kaganovitš, Kalinin, Vorošilov ja Mikojan.

Hinnanguliselt hukati Katõnis ja mujal laagrites kokku kuni 22 000 poolakat. Katõnis mõrvati kaks NKVD käes olevast neljateistkümnest kindralist. Lisaks sõjaväelastele lasti seal maha ka mereväelasi, vaimulikke, võimuesindajaid, arste, professoreid, juriste, insenere, sõjapõgenikke, aadlikuid ja muid intelligentsi esindajaid.