Vatikani teatel aitaks „mõnikord patoloogiliste” psühholoogiliste defektide varajane väljaselgitamine enne preestriks saamist vältida traagilisi tagajärgi.

Vaimulike seminaride rektorid ja teised kirikutegelased peaksid kasutama ekspertide abi, kui nad ei suuda ise kõlbmatuid isikuid välja praakida.

Teste ei tehtaks kõigile preestrikandidaatidele, nende läbiviimine otsustataks iga indiviidi puhul eraldi, kui seminaride rektorid tahaksid veenduda, et isik on preestriametiks sobiv.

Psühholoogid ja psühhoterapeudid peaksid püüdma välja selgitada „tõsist ebaküpsust” ja kandidaadi isiksuse tasakaalutust. Sinna hulka kuuluvad märkimisväärne vabaduse puudumine inimsuhetes, iseloomu liigne jäikus, lojaalsuse puudumine, ebakindel seksuaalne identiteet, sügavad homoseksuaalsed tendentsid jms.

Vatikani teatel ei ole piisav, et kandidaat oleks võimeline seksuaalsest tegevusest hoiduma. Seminaride rektorid peaksid lisaks sellele hindama kandidaadi seksuaalset orientatsiooni.

Üks uute suuniste koostajatest, kardinal Zenon Grocholewski ütles, et homoseksuaalsus on „hälve, ebareeglipärasus ja haav”, mis ei luba preestril oma tööd korralikult teha.