Vaikitud saladus: Soome sõdurid jäid Teise maailmasõja ajal narkosõltuvusse
Jaatinen on kirjutanud mitmeid sõjaraamatuid. Selleks on ta aastate jooksul intervjueerinud umbes sada sõjaveterani. Jaatinen pani tähele, et vestlustes kordub pidevalt sama nähtus, teatab Studio55.
Üks veteran teise järel rääkis spontaanselt sellest, millest üldiselt on vaikitud, ja sellest moodustus Jaatineni romaan „Kalpeat sotilaat“ („Kaamed sõdurid“).
Kirjanik ei häbene kõva häälega välja öelda: Soome sõdadest naasid koju narkosõltuvuses sõdurid.
„Jatkusõja algusest peale pakuti armee isikkoosseisule võitlusvõimet parandavat ravimit pervitiini,“ ütles Jaatinen.
Pervitiin klassifitseeritakse metamfetamiiniks ehk narkootikumiks. Tihti kasutades võib see põhjustada tugevat sõltuvust. Sõja ajal arvati küll, et pervitiin on ravim ja erguti.
„Kuigi sõdur oli väsinud ja näljane, kirgastas pervitiin meeled ning peletas hirmu ja nälja. Seda anti eriti kaugpatrullimeestele, kes tegid pikki retki vaenlase tagalasse,“ selgitas Jaatinen.
Lisaks pervitiinile leidus sõjaväemeedikute kohvritest kokaiini, morfiini, oopiumi ja heroiini. Needki klassifitseeriti Soome armees ravimiteks.
„Peened prouad kuritarvitasid morfiini ja heroiini juba 1920. ja 1930. aastate Soomes. Neid raviti muuseas Kammio erapsühhiaatriahaiglas Helsingis,“ ütles Jaatinen.
Narkotabletid olid odavad ja neid jagati heldelt. „Vahel anti peotäis taskupõhja. Heroiin toimis hästi näiteks köharohuna,“ kinnitas Jaatinen.
Vedelat morfiini kasutati haavatute raviks. Et morfiini süstiti kogu ravi aja, jäid paljud sõltuvusse.
Suured probleemid said alguse siis, kui osa sõduritest hakkas kasutama narkootikume ka muul viisil kui tablettidena. Märgati, et neid võib pulbriks jahvatada ja segada tubaka hulka. Nii saadi hea ja rahulik tunne, et ollakse kõigeks võimeline.
Mõned läksid aga veelgi kaugemale ja hakkasid heroiinitablette vees lahustama. Nii saadud vedelik süstiti veeni.
Armees alustatud narkootikumide tarvitamise tagajärjel oli pärast aastatel 1939-1945 kestnud sõdu Helsingis 200-400 kodutut morfiini- või heroiinisõltuvuses noort sõjaveterani.
Meeste koju naasmisest ei tulnudki alati nii rõõmsat sündmust kui ette kujutati. „Pereisad ärkasid karjudes õudusunenägude peale ja sõid tablette. Naised nägid, et jälle on midagi võetud, kui mehe silmad hakkasid särama,“ kirjeldas Jaatinen.
Narkootikume süstisid eelkõige noored ilma perekonnata mehed. „Need, kes jäid sõltuvusse, hankisid aineid ükskõik mis meetoditel. Nad kurtsid valusid ning jälitasid, ähvardasid ja pressisid arstidelt välja.
Helsingi ümbruse maa-asulates murti sõja järel palju apteekidesse sisse. Tekkis ka must turg. Kui armee meditsiinisüsteem taas rahuaja kuju võttis, kadus ladudest sadu tuhandeid narkootikumidoose.
Kui Helsingist käis üle esimene suurem heroiinilaine aastatel 1945-1950, paranesid ka narkosõltuvuse ravimeetodid ja -tavad. Muuhulgas Kivelä haigla ja Nikkilä psühhiaatriahaigla alustasid narkomaanide võõrutusraviga.
Osa veteranidest paranes, kui nad said ravi või hakkasid usklikuks. Kõigiga ei läinud aga sama hästi. Paljud surid noorena.
Veel 2001. aastal teatas Soome kaitseväe apteegi tollane juhataja Markku Rajaniemi, et armee apteegi ladudes säilitatakse sõja tarbeks amfetamiini nimega Stimulan. Seda jagataks sõjaolukorras keskseid ülesandeid täitvatele sõjaväelastele, näiteks kõrgematele ohvitseridele, lenduritele ja vaenlase tagalas tegutsevatele eriüksuslastele.
Praegune armee apteegi juhataja Jarkko Kangasmäki ütles, et ülalmainitud tablettidest on loobutud. Kangasmäki ega Soome kaitsejõudude ülemarst Simo Siitonen ei kommenteerinud, kas asmele on tulnud midagi muud.
