Ranniku lahingulaeva (Littoral Combat Ship – LCS) tippkiirus on 50 sõlme (92 kilomeetrit tunnis). Relvastuses on 57-millimeetrine kahur, mis on võimeline tulistama 220 lasku minutis kuni 14 kilomeetri kaugusele, neli 12,7-millimeetrist kuulipildujat ning Raytheon SeaRAM raketid. 113 meetri pikkune laev võib pardale võtta ka kaks SeaHawk helikopterit, vahendab The Telegraph.

Automatiseeritud „targa laeva” tehnoloogia vähendab oluliselt vajadust suure meeskonna järele, vabastades ruumi eriüksustele.

Laeva juhtimise ja hooldusega tegeleb 40-liikmeline meeskond. 35 inimest on mõeldud täitma eriülesandeid, nagu õhukaitse, veealune sõda ja veepinnal toimuvad rünnakud.

LCS-i võimekus on USA mereväes tekitanud palju entusiasmi, kuid tootmiskulud ja programmi arendamise kiirus pole sugugi rahulikel vetel seilamist meenutanud.

LCS-i programmiga on alates 2005. aastast tegelnud kaks USA sõjatööstusettevõtet – Lockheed Martin ja General Dynamics.

Töö algas sellega, et Lockheed Martin töötas 2005. aastal välja USS Freedomi (LCS-1), mis sai valmis 2008. aastal. Merekatsetused viidi läbi selle aasta jaanuaris.

General Dynamicsi välja töötatud USS Independence (LCS-2) valmib selle aasta lõpuks.

Kummagi laeva maksumuseks kavandati esialgu 220 miljonit dollarit (2,6 miljardit krooni), kuid kokkuvõttes võivad mõlemad laevad maksma minna kuni 500 miljonit dollarit (5,9 miljardit krooni).

Tulevatel aastatel kavatseb USA merevägi kasutusele võtta 55 sellist laeva.