Emmetti sõnul on tegemist vahetustega tööga: iga agent määratakse presidenti kaitsma kahenädalaseks perioodiks päevasel ajal, millele järgneb kaks nädalat öises vahetuses ning siis kaks nädalat õhtuses vahetuses. Kui see kuuenädalane tsükkel lõpeb, läheb agent kahenädalasele treeningule, pärast mida algab tsükkel uuesti. Pidev vahetuste muutumine koos pideva reisimisega erinevatesse ajavöönditesse on Emmetti sõnul loomulikult kehaliselt väga kurnav. Agendid põlevad tihti läbi nelja-viie aastaga, vahendab Wall Street Journal.

Salateenistuse agentidel on Valges Majas kummaline positsioon. Nad on füüsiliselt presidendile nii lähedal, et kuulevad ja näevad peaaegu kõike, mida president näeb ja kuuleb. Samas peavad nad seisma vaikides ega tohi kuidagi sekkuda, kui asi ei puuduta turvalisust. Kui president midagi küsib, peab agent vastama lühidalt ja sõbralikult. Enamikul juhtudel peab vestlus presidendi ja agendi vahel lõppema sekundite jooksul pärast selle algust.

Amet on aja jooksul muutunud, mõnel juhul ebatavalisel viisil. 1992. aasta valimiskampaania ajal hakkas Bill Clinton füüsilise tegevuse mõttes ning ka valijatega kohtumiseks jooksmas käima. Üks viis selleks oli joosta avalikes kohtades, kus oli inimesi. See komme, mida ta jätkas ka pärast presidendiks valimist, oli Emmetti sõnul salateenistuse jaoks suur väljakutse. Agentidelt hakati nõudma võimet joosta koos presidendiga 5-6 kilomeetrit, kandes samas püstolit ja raadiosaatjat. Kõigil agentidel pidi olema piisavalt vastupidavust mitte ainult selle maa läbi jooksmiseks, vaid ka piisavalt jõuvarusid, et jooksu ajal või pärast seda hädaolukorras reageerida.

„Kas see töö oli ränk? Jah. Aga pärast aega presidendi kaitse divisjonis võin ma kindlalt öelda, et olla Ühendriikide president on kõige keerulisem amet maailmas,“ ütleb Emmett kokkuvõtteks.