Nn šoki ja hirmu taktikat, mis nägi ette Iraagi ründamist kuni 3.000 laserjuhitava pommi ja raketiga murdmaks sõjaväe ja riigi juhtkonna võitlustahet juba rünnakute algfaasis, ei võetudki kasutusele.

Selle asemel korraldati mõned lühiajalised raketirünnakud, mille esialgseks eesmärgiks oli tappa president Saddam Hussein ja seejärel viia rivist välja tema režiimi peamised baasid. Rünnakud ei toonud kaasa suurt kaotust elavjõus.

Washington ei saanud avada ka nn põhjarinnet, kus USA ja Briti üksused oleksid alustanud rünnakuid üheaegselt Iraagi lõunaosas pealetungile läinud väekoondistega, kuna Ankara ei andnud luba USA üksuste paigutamiseks oma territooriumile.

USA ja Briti rünnakuüksused ei suutnud täielikult ära hoida naftapuuraukude süütamist Iraagi lõunaosas, kuigi sellise ülesande täitmiseks valmistuti põhjalikult ette.

Briti kaitseminister Geoff Hoon ütles, et Iraagi üksused jõudsid süüdata 30 naftapuurauku, kuid seda ei tehtud süstemaatiliselt.

Briti õhujõudude esindaja Kataris Al Lockwood ütles, et kuninglik merejalavägi võttis enda kontrolli alla Fao poolsaarel asuvad võtmetähtsusega naftaseadmed, mistõttu Pärsia lahe tahtlik saastamine president Husseini poolt ei ole enam võimalik.

Lockwood rõhutas, et kõik ei lähe kunagi plaanipäraselt, seda nii ajaliselt kui tegevuselt. Ta ei välistanud samas võimalust, et meediale lekitatud andmed olid pettemanööver.

Sõjaväejuhid kasutavad kõiki võimalusi, et kindlustada üllatusmomenti ning meedia ootused ei ole alati parim viis sõja alustamiseks, ütles ta.