Kui poleks olnud lootust mingisugusele kokkuleppele jõudmises ja ühisavalduse sõlmimises, siis vaevalt, et seda kohtumist oleks ka toimunud. Trumpile võis see olla kergeks moraalseks võiduks peale vastuolulist G-7 kohtumist, mis viitasid vastuolude süvenemisele ja isegi väärtuste konfliktile Ameerika Ühendriikide ja teiste juhtivate lääneriikide vahel. Singapuris leidis Trump häid sõnu läbirääkimispartneri kohta, keda ta nimetas muuhulgas võimekaks juhiks, kes soovib tuumarelvadest lahti saada.

Kokkuvõttes jääb paljuski selgusetuks, milles tegelikult kokku lepiti ja kuidas neid kokkuleppeid ellu viima hakatakse. USA ja Korea Vabariigi sõjaliste õppuste peatamine (kui need ikkagi peatatakse, sest ametlikku otsust pole veel tulnud) on siiski suures osas sümboolse tähendusega, sest ei räägitud ju ameeriklaste lahkumisest Korea poolsaarelt.

Kimi lubadus muuta Korea poolsaar tuumarelvavabaks jääb esialgu samuti poliitilise avalduse tasandile. Vaadates ajalukku meenub, et Ameerika Ühendriigid ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik allkirjastasid küll madalamal tasemel 1994. aasta oktoobris kokkuleppe Põhja-Korea tuumarelvastusprogrammi peatamiseks (tühistati 2002), mille tulemusena oleks põhjakorealaste tuumarajatised tulnud demonteerida. Päriselus arenesid sündmused hoopis vastupidises suunas ja Põhja-Korea hoopis intensiivistas tuumarelva väljaarendamist, jõudes peagi esimese ametliku tuumakatsetuseni aastal 2006.

Selgi korral oleme kuulnud palju ilusaid sõnu, kuid hinnanguid saab anda tegude järgi. Moodsas tõejärgses maailmas on nimelt oluline tähendus sotsiaalsetel konstruktsioonidel: kuidas me parajasti soovime näha mingi sündmuse interpreteerimist. Seetõttu võib tuumarelvadest vabanemine tähendada ka lihtsalt nende ignoreerimist.