8. augustil 1955 — rohkem kui 43 aastat pärast Titanicu uppumist kirjutatud prantsuskeelne kiri kuulub prantsuse naisele nimega Rose Amelie Icard.

Naine räägib kirjas hirmust ja ülevast kangelaslikkusest, mida ta reisilaevalt põgenedes tol saatuslikul ööl koges. Icard oli väidetavalt ameeriklanna Martha Stone (Kanada telefonikompanii presidendi lesk) teenijanna.

Southamptonist pärit Stone sõitis koos teenijannaga laeva esimeses klassis. Neil õnnestus päästeparvega uppuvalt laevalt põgeneda, misjärel aurulaev Carpathia korjas nad pardale ja toimetas New Yorki.

Haruldane kiri ilmus välja internetikeskkonnas Reddit, kus üks kasutaja palus kirja, mille ta oli kahe aasta eest enampakkumiselt ostnud, tõlkimisel abi.

See on kirjutatud sinise tindiga ja on adresseeritud naisele nimega Ausein.

Icard kirjutab emotsionaalselt, kuidas isegi 43 aastat pärast 1912. aasta kohutavat laevakatastroofi näeb ta juhtunust endiselt öösiti luupainajaid.

Ta kirjeldab, kuidas ta tohutu müra peale öösel ärkas ja seejärel reisilaeval paanika puhkes. Ta räägib südantlõhestavatest hetkedest, kuidas mehed jätsid hüvasti oma kallimatega. Icard meenutab, kuidas nad vajuvast laevast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele sõudsid ja kuidas Titanic viimaks lõplikult vee alla mattus.

"Ootamatult oli pimedus, täielik ja mõistmatu, karjed, kohutav kisendamine... Vahel, 43 aastat pärast tragöödiat, näen ma seda endiselt unes," kirjutas ta.

Titanicu katastroof 102 aastat tagasi