Legendaarset Briti ookeanilainerit, mis sõitis 15. aprillil Põhja-Atlandil vastu jäämäge, ei peetaks tänapäeval loomulikult enam kõrgtehnoloogiliseks aluseks. Aga kui laev 2228 reisija ja meeskonnaliikmetega pardal sada aastat tagasi fanfaarihelide saatel sadamast väljus, oli Titanic moodsa tehnoloogia ime, mis pälvis kogu maailma tähelepanu, vahendab Computerworld.
„Tol ajal oli ta kõige arenenum laev,“ ütles Joseph Vadus, kes juhtis meeskonda, mis Titanicu vraki 1985. aastal avastas. „Meeskond oli oma laevas ja tehnoloogias, mida ta sisaldas, väga kindel. Nad praalisid, kui hea laev on. Probleemid olid mõeldamatud. Pardal oli inimesi, kes olid erinevate tehniliste probleemide eksperdid – insenerid, elektrikud, torumehed – ja nad andsid oma parima, aga nende parim polnud piisavalt hea.“
Titanicul oli näiteks 9-12 meetrit pikk elektriline juhtpaneel, mis kontrollis kõiki ventilaatoreid, generaatoreid ja valgustust laevas. Samuti sai sellelt juhtida kondensaatoreid, mis muutsid auru uuesti veeks, ning mitut masinat, mis kõrvaldasid ookeaniveest soola ja muutsid selle joodavaks.
„Nende elektriline kontrollpaneel paistaks meile tohutusuur, keeruline ja ruumiraiskav,“ ütles iseõppinud mereajaloolane Tim Trower, kelle uurimistöö on keskendunud Titanicule. „Tänapäeval oleks see üsna primitiivne. Lihtne lauaarvuti saaks hakkama kõigega, mis oli selle tohutu juhtpaneeliga ühendatud.“
Titanicu pardal oli ka tsentraliseeritud juhtimisega kellasüsteem. Peakell asus kaptenisillal ja kui kapten selle kella õigeks seadis, seadsid end õigeks kõik kellad laevas. Liiguti ju läbi erinevate ajavööndite.
Titanicul oli neli lifti, mis oli laevadel üsna uus tehnoloogia. Mõnedes esimese klassi kajutites olid ka telefonid, kuigi laevalt maale siiski helistada ei saanud.
Tehnikaimede krooniks Titanicul oli arenenud traadita telegraafiaparaat, milles kasutati morset. Aparaati peeti oma aja võimsaimaks.
Peamine raadiosaatja asus niinimetatud Marconi Roomis, mis oli nime saanud Itaalia leiutaja Guglielmo Marconi järgi, keda peeti pikamaa raadiosaadete isaks. Saatja antenn oli tõmmatud laeva mastide vahele 75 meetri kõrgusele ookeanipinnast.
Enamik tolle aja laevu suutsid Troweri sõnul saata sõnumeid päevasel ajal 160-240 kilomeetri kaugusele. Titanicu traadita telegraafi süsteem oli aga võimeline saatma sõnumeid päevasel ajal 800 ja öisel ajal 3000 kilomeetri taha.
„Neil oli parimast parim, moodsaim traadita telegraafi aparatuur,“ ütles Trower. „Pardal oli ainult kaks traadita telegraafi operaatorit, mõlemad noored mehed. Nad olid oma aja arvutifriigid. Need poisid sõid, magasid ja hingasid traadita telegraafi. Mõelge arvutinohikutele pesuväel keldris istumas ja internetis surfamas. Need oli sedatüüpi poisid. Nad olid head selles, mida nad tegid, aga see oli ikkagi liiga aeglane.“
