Mida me tegelikult Aserbaidžaanist teame? Ilmselt suurt rohkem ei teagi, kui selle riigiga isiklikke kokkupuuteid olnud pole. Aga eestlased ja aserid on juba 19. sajandi lõpust teineteise aladele asunud – Tsaari-Venemaa migratsioonipoliitika toetas äärealade rahvaste ümberasumist.
Eestil ja Aserbaidžaanil on seega täiesti oluline ajalooline kontakt.

Nüüd, kui ka eestlaste reisisihid on pärast värskeltvabanenutele omast läänevaimustust mitmekesistuma hakanud, võiks selle huvitava riigi kohta rohkem teada ja kasutada võimalust seda ka lähemalt tundma õppida.

Aserbaidžaan asub Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Seal elab üle üheksa miljoni inimese, kuigi riik pole pindalalt kahte kordagi Eestist suurem.

Kaks miljonit rahvastikust elab pealinnas Bakuus, mis asub Kaspia merre ulatuval Abseroni poolsaarel. Seda linna võiks nimetada lausa Kaspia-äärseks Dubaiks, sest siin on rikkus ja küllus, kerkivad aina uued uusehitised ja toimuvad uhked peod. Ka kultuuri- ja spordielu edendamise pealt ei hoita kokku.

Seevastu Bakuust kaugele jäävates külades elatakse ikka sarnaselt nagu sada aastat tagasi.

Aserbaidžaan on moslemimaa, aga üsna edumeelne. Esimesena moslemimaadest said seal naised valimisõiguse. Naised ei ole „ära peidetud“, vaid käivad kohvikutes ja tänavatel ja elavad täiesti euroopalikku elu. Vähemalt Bakuus on see nii – jällegi on olukord üsna teistsugune Abseroni poolsaarelt mandrile põigates.
Nii et kui tahad sellest maast korralikku pilti saada, tuleb lisaks Bakuu uudistamisele muidugi ka pealinnast välja minna. Selle maa loodus on väga ilus. Suur osa Aserbaidžaani territooriumist asub Kura-Araksi madalikul, Põhja-Aserbaidžaani ulatub Suur-Kaukasuse mäestik, läände jääb Karabahhi ahelik. Ideaalne loodus matkamiseks, kui armastad mägesid, metsi ja koski.

Pole välistatud, et Aserbaidžaanis matkates kohtad ka eestlasi. Järgmises kolumnis tulebki juttu Aserbaidžaanis elanud ja elavatest eestlastest.