Tallinnast pärit Ukraina sõjaväelane: mitte mingit autonoomiat neile separatistidele ja mässajatele
Gontšar sündis Tallinnas, kuid 1991. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist kolis Ukrainasse, kus sai ka kodakondsuse. Maidani sündmuste ajal elas ta Donetski oblastis praegu keskvõimude vastu olevate jõudude hõivatud territooriumil ning mõned tema sugulased on endiselt seal. Pärast võimuvahetust püüdis Gontšar astuda formeeritavasse vabatahtlikku territoriaalkaitsepataljoni, kuid soovijate ülekülluse tõttu arvati ta reservi. Seoses sellega läks ta vabatahtlikuna regulaararmeesse, kus ta suunati autopataljoni. Tule all pole Gontšar kordagi olnud, kuid on veendunud, et mässajatele tuleb lõpp teha.
Gontšari otsus astuda vabatahtlikku pataljoni oli motiveeritud sellest, et keegi pidi ju oma kodukanti kaitsma, mistõttu tuligi minna. Ta sai teada, et moodustatakse allüksust, mida siis nimetati Donetski oblasti territoriaalkaitsepataljoniks, ja läks.
Sõjategevuse algust Gontšar veaks ei pea, kuigi Donetski ja Luganski oblastid on väga tõsiselt kannatada saanud. „Nad said mida tahtsid. Nii et ”катюзі по заслузі” (ukraina keeles umbes „jõhkardile tema teenete järgi“ - toim.),“ ütleb Gontšar.
Oma sugulastega Donetski oblastis suhtleb Gontšar telefoni teel. Viimati räägiti, et läheduses kõik kõmiseb ja maa väriseb.
Vaherahu peab Gontšar ühelt poolt veaks, teiselt poolt käib aga teadetekohaselt suur vangide vahetamine. „Siin pole poistest keegi vaherahuga rahul: vahetada vange – jah, viia läbi rotatsioon – jah, aga kõik peab olema mõistuse piires, on aeg rünnata, asuda aktiivselt tegutsema,“ leiab Gontšar.
Ukraina presidendi Petro Porošenko plaanile Donbassile suurema autonoomia andmise kohta ütleb Gontšar kategoorilise ei. „Mitte mingit autonoomiat neile separatistidele, mässajatele. Ma leian, et kui järele anda, haaravad nad pärast kõrist. Tunnevad oma jõudu ja kõik,“ ütleb Gontšar.
Vastaste kohta räägib Gontšar, et nad elasid samas kohas ka Nõukogude Ukraina ajal, kuid 23 iseseisvusaasta jooksul ei ole nad Ukraina ühiskonda lõimunud. Nad peavad end tema sõnul suureks impeeriumirahvaks, kes on kõigist parem. Nende jaoks on ukrainlased lojused ja Venemaa peab kõikjal valitsema. Gontšari hinnangul on selline mentaliteet pärit Kuldhordi ajast ning ta suhtub neisse väga negatiivselt.
Maidani „väärikuse revolutsioonis“ (”революція гідності”) Gontšar pettunud ei ole, kuigi ütleb, et loomulikult ei tulnud võimule need, keda sooviti. „Nagu teate teevad revolutsioone romantikud, aga võimule tulevad lurjused, see on ammutuntud fakt. Otsustades meeleolude järgi ühiskonnas sünnib praegu uus maa, midagi halba ei juhtunud. Inimesed, rahvas on muutunud. Just praegu sünnib uus maa,“ sõnab Gontšar.
Gontšari sõnul on näha, et enam pole tegemist elanikkonna, vaid rahvaga, kellel on oma väärikus, uhkus oma maa üle, olgu ta siis vaene. „Ükskõik milline see maa ka ei oleks, on see meie maa,“ ütleb Gontšar.
Teatud rahva omakohtu ilmingute (näiteks poliitikute prügikasti heitmise) kohta ütleb Gontšar, et liialdusi muidugi esineb, kuid revolutsioon ei ole lõppenud ja elatakse veel revolutsioonilises ühiskonnas. „Aga vabandage, see ei ole nii nagu 1917. aastal, kui võidi tänaval lihtsalt täägiga torgata selle eest, et olid viisakalt riides. Midagi sellist ei ole. Noh, visati prügikasti, jäeti paar sinikat, praegu ohvreid ei ole, jumal tänatud. Inimestel on emotsioonid, mõistate? Inimesed kes lustratsiooni läbi viivad on põhiliselt endised Maidani aktivistid. Nad on selle kõik läbi elanud, üle elanud, psüühika, mõistate? Läheb vaja aastaid, et see haav paraneks,“ seletab Gontšar.
Gontšari ennast häiris eelmiste võimude juures kõige rohkem totalitarism ning see, et „perekond“ haaras oma kätte kõik ja lüpsis riiki nagu hotelli, manipuleeris sellega, püüdis võimalikult kallilt maha müüa. Korruptsioon oli kohutav. See mäda olukord ei saanud enam edasi kesta. Kui Venemaa viis väed Krimmi, oli Ukrainal 40 000-50 000 sõdurit, kellest 6000 olid võitlusvõimelised. Kõik lagunes – armee, riigi alused, kohus.
Küsimusele, kas eesmärk, mille pärast ta Maidanile läks, on saavutatud, vastab Gontšar ohates: „Ma ei tea.“
Kuidas suhtub Gontšar Paremasse Sektorisse, pataljonisse Azov, kus sõdivad teiste hulgas välisriikide kodanikud, üsna radikaalsete vaadetega inimesed, kellest mõned ütlevad otse, et on natsionaalsotsialistid?
„Aga kes läheb? Liberaalid, need sõdima ei hakka, hakkavad patrioodid. Praegu kutsutakse neid seal natsionaalsotsialistideks, fašistideks. Aga alati on olnud inimesi, nagu näiteks Dmitri Donskoi, Aleksandr Nevski, kes olid samuti radikaalselt meelestatud natsionaalsotsialistid – ajalugu mäletab neid aastatuhandeid, mõistate,“ vastab Gontšar.
Gontšari hinnangul on tema autopataljonis 70-80 protsenti meestest patriootiliselt meelestatud. Umbes 20 protsenti on selliseid, kes sõdimast ei keeldu, kuid ei põle ka vaimustusest. Umbes viis protsenti on selliseid, kes keelduvad ega taha. Patriotism ja võitlusvaim on Gontšari sõnul väga kõrged.
Mis tehakse nendega, kes võtlemast keelduvad?
„No midagi ei tehta nendega. Inimest ei saa ju vägisi sundida. No kardavad, võibolla elavad laste pärast üle: kes nad üles kasvatab, kui ta hukka saab. Ilma selleta ei saa, selliste inimeste protsent on olemas. 75-80 protsenti on inimesed, kes pole kordagi sinna (terrorismivastase operatsiooni tsooni – toim.) komandeeringusse sõitnud ega ka kipu sinna. Inimesi on erinevat sotsiaalset päritolu, mobiliseerituid, väga palju on vabatahtlikke,“ räägib Gontšar.
