"Surnust tõusnud" Ljudmilla Tundmatu lugu: aastaid tagasi Siberi lennujaamast leitud nooruki perekond leiti üles, kuid liiga hilja...
Vabatahtlike abiga tehti hiljuti kindlaks ligi üheksa aastat tagasi Krasnojarski lennujaamast leitud tundmatu naise päritolu. Selgub, et kõik need aastad psühhiaatriahaiglas elanud Ljudmilla lugu on aga päris traagiline.
Teda kutsutakse alates 30. augustist 2007.a Ovsjanka psühhiaatriahaiglas Ljudmilla Neizvestnaja (tema adopteeritud nimi tähendab vene keeles "tundmatu"). Just siis saabus ta sinna Krasnojarski lennujaamast, kust ta leiti, vahendab ajaleht Siberian Times.
Kuni tänaseni (Siberi lehe artikkel on avaldatud 21. aprillil) ei teadnud tema identideedist keegi, kuid uus häiriv info viitab, et see nüüdseks 25-aastane naine meelitati kunagi haiglaravil olles ühe tundmatu mehe poolt minema.
Leiti kaetuna sinikatega
Psühhiaatriahaigla, mis on olnud naise koduks viimased üheksa aastat, nooremõde Valentina Ivanova meenutab: "Nad tõid ta sisse muda ja sinikatega kaetuna. Ta nägi välja 15-või 16-aastane, nagu laps. Tema juuksed olid lühikesed, ta oli peenike, vaid liha ja luud."
Naine ei mäletanud enda nime ja kõik pingutused tema peret leida luhtusid. Samuti ei suhelnud tüdruk kellegagi, kuigi oli aru saada, et ta mõistab, mis talle öeldi.
Uskumuses, et tegemist on lapsena juba mentaalsete probleemide käes vaevelnud noorukiga, prooviti peaarst Aleksander Bendera sõnul tüdrukult tema nime ikkagi kätte saada.
"Me ütlesime talle erinevaid naisenimesid ja vaatasime siis tema reaktsiooni," kirjeldas arst. Kõige rohkem hakkas tüdruk elavnema nime "Ljuda" peale, mis on teatavasti lühend Ljudmillast.
"Nagu selgub, siis meil oli õigus, see oligi tema pärisnimi. Aga me ei teadnud toona täpselt, kes ta on ja panime ta perenime kirja "Neizvestnaja" ("tundmatu")," rääkis arst.
Umbes poolteist aastat hiljem hakkas aga noor naine rohkem rääkima ja tema esimesed kolm sõna olid "Ljuda", "mama" ("ema") ja "babuška" ("vanaema"). Ta oskas hiljem rääkida, et ta põgenes haiglast, kuid ei mäletanud, kust täpsemalt.
Onu tundis ära
Vabatahtlike poolt sotsiaalmeedias ja teisi veebilahendusi kasutades läbi viidud uuring näitab aga nüüd, et naine tuleb Juudi autonoomse oblasti halduskeskusest Birobidžani linnast, mis asub umbes 4000 kilomeetri kaugusel Krasnojarskist.
Kolm päeva pärast Ljudmilla pere taasühinemise kampaania algust võttis vabatahtlikega ühendust noore naise onu Sergei Kostrjukov, kes oli naise näo internetis ära tundnud.
Ta ütles, et naise nimi on Ljudmilla Dolgopolova ja kinnitas, et naine oli alates sünnist puudega. Ta oli pidevalt kodust ära jooksnud ning 2007. aastal ka ühest kohalikust haiglast plehku pannud.
Juhtum muutus aga pere jaoks veelgi traagilisemaks. Nimelt Ljudmilla ema Natalia Dolgopolova oli aasta hiljem identifitseerinud ühe põlenud laiba, kui enda tütre Ljudmilla. Natuke peale seda poos ema ennast ise üles.
Ljudmilla vanaema, keda naine näis ilmselgelt mäletavat, on paraku nüüdseks samuti surnud.
Kuidas naine lennujaama sai?
Müsteeriumiks on ka jäänud, et kuidas Ljudmilla üldse Siberisse jõudis. Tema onu sõnul aitas mingi tundmatu mees naisel põgeneda. Samas kohalik sotisaaltöötaja Jelena Ladõgina, kes Ljdumilla eest hoolitsenud on väidab, et naine ei tulnud lennukiga, kuigi ta leiti lennujaamast.
Ladõgina sõnutsi oli ta Ljudmillale näidanud veoautode pilte ja küsinud, et kas ta reisis nendega ning naine oli noogutanud. Seega arvatakse, et Ljudmilla tuli veoautodega.
"Paistab, et keegi kasutas tema seisundit ära ja juhatas ta haiglast välja ning seejärel heitis eemale. Kõige hullem asi on aga see, et kuritegu pandi toime, kui ta oli alaealine. Ma loodan, et politsei selgitab selle välja," rääkis Ladõgina.
Õe Valentina Ivanova aga rääkis, et Ljudmilla jaoks on haigla saanud üheksa aastaga koduks. Naine olevat kõigi lemmik, lahke ning alati rõõmsameelne. Samuti aitab ta alati rõõmsalt kodutöödega.
"Ta armastab lilli - tulpe, roose - kasta meie lillepottides. Ta naudib kõndimist. Meie psühhiaatriahaigla asub Jenissei jõe kaldal, meil on siit hea vaade," rääkis Ivanova.
