Saksa ajalehe Bild ajakirjanikud kohtusid Dargesega tema kodus Celles Alam-Saksimaal. Darges istus ratastoolis. Laual lebasid raudrist ja sõjandusajakiri. Mees kuulis halvasti ja ei näinud enam hästi. Kuigi Dargese keha oli nõdraks muutunud, oli tema vaim ärgas ja mälestused elavad.

Milline oli Hitler? „Inimesena täiesti normaalne,” vastas Darges.

Esimest korda kohtas Darges Hitlerit Nürnbergi parteipäeval. Hitleril olevat olnud sümpaatne ja soe pilk. Ta takseeris Dargest tähelepanelikult. Selleks hetkeks oli Darges juba karjääri teinud: SS-i junkrutekool Bad Tölzis, SD peaamet ja alates 1936. aastast Hitleri erasekretäri Martin Bormanni isiklik adjutant. Suur osa Dargese elust möödus Hitleri elupaigas Obersalzbergis Baierimaal.

Darges: „Seal valitses perekondlik õhkkond.”

Alates 1940. aastast oli Darges Hitleri isiklik adjutant. Tema ülesanne oli alati füüreri kõrval olla.

Üksikasjadest Darges ei rääkinud. Juutide hävitamisest mitte sõnagi. Hitleri kehalisest allakäigust mitte silpigi. Hitleri vigadest mitte midagi. Darges kirjutas kõik üles, kuid avaldada võib selle alles pärast tema surma.

Viimast kohtumist Hitleriga mäletab Darges aga täpselt. See toimus Hundikoopas 19. juulil 1944, päev enne Hitlerile korraldatud atendaati. Hitler saatis Dargese minema, öeldes, et kandku too enesest oma rügemendi juures ette.

Järgmise kullerlennukiga lendas Darges Berliini. Atendaadi toimumise hetkel istus ta kinos. Kahtlusaluseks teda ei peetud.

Darges pidi rindele minema. SS-Obersturmbannführerina (vastab kolonelleitnandi auastmele) juhtis Darges tankirügementi Wiking.

Pärast sõda töötas Darges aastakümneid Opeli autode müüjana.

Vastuseks küsimusele, kas ta teeks kõik samamoodi, kui saaks oma elu uuesti elada, vastas Darges: „Jah. Meie unistus oli ju Suur-Saksa riik.”