Venemaa suutmatus muuta energiakandjatest saadav tulu kestlikuks majanduseks muudab riigi hinnakõikumiste suhtes haavatavaks. Mingit kaitset nende turujõudude vastu Venemaal ei ole, öeldakse raportis.

Võttes arvesse föderatsiooni organisatsiooni, milles tulud voolavad Moskvasse, enne kui need otse või läbi regionaalsete valitsuste laiali jagatakse, varieerub ka ressursside voog dramaatiliselt. See viib Nõukogude Liidu 1980. aastate ja Venemaa 1990. aastate kogemuste kordumiseni. Siis vähenes Moskva võime toetada riiklikku infrastruktuuri. Praegusel juhul viib see Stratfori hinnangul selleni, et regioonid hakkavad ise enese eest seisma, moodustades mitteformaalseid ja formaalseid autonoomseid moodustisi. Venemaa perifeeriat Moskvaga siduvad majandussidemed muutuvad hapraks.

Ajalooliselt on venelased selliseid probleeme lahendanud salapolitsei – KGB ja selle järglase föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) abil, märgib Stratfor. Kuid nagu 1980. aastatelgi ei suuda salapolitsei vaos hoida tsentrifugaaljõude, mis regioone Moskvast eemale tõmbavad, ennustab Stratfor. Praegusel juhul nõrgendab FSB võimu selle juhtkonna osalemine rahvamajanduses. Kui majandus kõikuma lööb, teeb seda ka FSB jõud. Ilma FSB tõelise terrorita ei ole Vene Föderatsiooni lagunemine ärahoitav, usub Stratfor.

Venemaast läänes püüavad Stratfori hinnangul Poola, Ungari ja Rumeenia saada tagasi alasid, mille nad on erineval ajal venelastele kaotanud. Nad püüavad endaga kampa tõmmata Valgevene ja Ukraina. Lõunas haihtub Venemaa võime kontrollida Põhja-Kaukaasiat ning Kesk-Aasia destabiliseerub. Loodes püüab Karjala regioon Stratfori hinnangul taasühineda Soomega. Kaug-Idas liiguvad Hiina, Jaapani ja USA-ga tihedamalt kui Moskvaga seotud mereäärsed alad edasi iseseisvalt. Muud piirkonnad Moskvast väljaspool ei nõua tingimata autonoomiat, kuid Moskva peab neile toetuma. Stratfori hinnangul ongi asja tuum see, et ei toimu ülestõusu Moskva vastu, vaid Moskva hääbuv võime toetada ja kontrollida Vene Föderatsiooni tekitab vaakumi. Selles vaakumis hakkavad eksisteerima Vene Föderatsiooni eraldi tükid.

See tekitab Stratfori hinnangul järgmise aastakümne suurima kriisi. Moskva võimu vähenemine tekitab küsimuse, kes kontrollib tuumarakette ja kuidas tagada, et neid ei kasutataks. See on suur proovikivi USA-le. Washington on ainus jõud, mis suudab selle probleemiga tegelda, kuid ta ei suuda haarata sõjalist kontrolli tohutu hulga objektide üle ja garanteerida, et selle käigus ei lasta ühtki raketti välja. USA peab kas leiutama sõjalise lahenduse, mida on keeruline ette kujutada, leppima rakettide võimaliku väljalaskmisega või püüdma luua stabiilset ja majanduslikult elujõulist valitsust asjaomastes regioonides. On keeruline ette kujutada, kuidas see olukord kujuneb, nendib Stratfor.

Aastakümne esimesel poolel on Stratfori teatel teemaks see, kui kaugele hakkab ulatuma allianss Lääne- ja Musta mere vahel. Loogiliselt peaks see jõudma Aserbaidžaani ja Kaspia mereni, leiab Stratfor.