„Nad ei tohi valida. Nad ei saa saada ametnikeks, politseinikeks ega sõjaväelasteks ning ka paljud teised avaliku sektori ametid pole neile kättesaadavad. Pensioni arvutamisel on nad ebasoosingus. Välismaal töötamine on võimalik ainult bürokraatlike jõupingutuste tulemusel ning ka reisimine on keskmisest keerulisem ettevõtmine,“ kirjutab vabakutseline ajakirjanik Kuno Verseck Spiegelis.

Ajakirjanik jätkab järgmiselt: „Eelnev lõik võib kõlada apartheidi moodi, kuid see on kahes EL-i liikmesriigis 330 000 inimese jaoks igapäevaelu. Nad on Läti ja Eesti nn mittekodanikud, kes said pärast Balti riikide iseseisvumist riigilt eristaatuse.“

Spiegeli järgi on EL hoiatanud Eestit ja Lätit korduvalt selle eest, et diskrimineerimine lõpetataks. Versecki sõnul peaks mittekodanike-skeemi üldse vaid ajutiselt kasutama, Eestis ja Lätis on see muutunud aga püsivaks ajutiseks lahenduseks.

Läti kohta mainib artikli autor, et kuigi Läti president Raimonds Vējonis esitas hiljuti ettepaneku järgmisest aastast hakata kõigile vastsündinutele andma automaatselt Läti kodakondsust, hääletas Läti parlament selle komisjonidesse saatmise vastu. Verseck mainib, et algatus oleks puudutanud vaid naeruväärselt väikest hulka lapsi, ehk 50-80 juhtu aastas, kuid oleks mõjunud sümboolselt mittekodanike praktika lõpetamise algusena.

Spiegel selgitab, et enamik mittekodanikke on praeguseks küll naturaliseeritud, kuid Eestis on veel umbes 80 000 ja Lätis 223 000 inimest, kelle puhul nii läinud pole.
Paljud neist on vanemad inimesed või sellised, kes ei suuda või ei taha raskevõitu keele-, ajaloo- ja põhiseadusetundmist nõudvat testi läbida. Lisaks võimaldab mittekodaniku staatus viisavabalt Venemaale sõita.

Probleem on Versecki sõnul fundamentaalsem ning puudutab küsimust, kui palju peavad Eesti ja Läti seal aastakümneid elanud inimesi riigi juurde kuuluvaks. Tänini kahtlustatakse venekeelseid inimesi selles, et nad pole piisavalt lojaalsed ega piisavalt mõistvad Balti riikide okupatsiooniaegsete tragöödiate osas.