Tiihoneni sõnul on põgenenud patsientide puhul riskid suuremad, kui patsient on pikemat aega kadunud.

„Riskid suurenevad lahkumise järel siis, kui ravim hakkab organismis lõppema. Haiguse seisund on mõni päev pärast lahkumist praktiliselt teine kui kohe pärast lahkumist, kui ravimid enam ei mõju. Olukord muutub loomulikult kiiresti veel halvemaks, kui patsient tarvitab uimasteid,“ ütles Tiihonen.

Tiihonen rääkis, et Puraneni juhtum oli loata lahkumine, kuid sellega ei olnud seotud vägivalda. Patsient sai võimaluse käia ilma valveta haigla taraga piiramata õuealal.

„Kui tervenemine on edenenud, on patsiendil võimalus teatud aja oma vastutusel väljas käia, misjärel peab ta osakonda naasma. Alati ei ole patsiendi koostöövõime selline, kui on hinnatud. Sel viisil on siin toimunud inimlik valearvestus või siis on patsient saanud väljaspoolt mingi ootamatu ärritaja. Talle on näiteks võidud pakkuda uimasteid,“ ütles Tiihonen.

Tiihoneni sõnul on väljas käimine patsientide jaoks tähtis inimõigus. Halvemas seisus patsientidele on haiglas ka taraga piiratud hoov. Niuvanniemis on aga ka suletud osakondi, kust patsiendid ei pääse isegi piiratud hoovi ka sanitaride valve all.

Tiihoneni sõnul ei ole Puraneni juhtumi puhul mingeid vabandusi. Ülemarsti sõnul püüab haigla õppetunni kõrva taha panna ja oma tegevust arendada, nagu ka varasemate selliste juhtumite puhul.

Soome psühhiaatrilise vanglahaigla ülemarst Hannu Lauerma juhtis tähelepanu sellele, et tervenejatele tuleb nende ravis mõnikord vabadusi anda, vahendab Aamulehti.

„On olukordi, kus tuleb tervenejatele anda võimalusi näidata, kas nad on usaldusväärsed,“ ütles Lauerma.

Siiski on Lauerma sõnul mindud patsientide õiguste osas juba liiga kaugele ning kannatanud on haiglate turvatase.

„Patsientidel võivad olla nutitelefonid, mida kasutatakse nõrgemate tagakiusamise vahendina. See toidab seda võimalust, et põgenetakse,“ märkis Lauerma. „Ülemäärane sallivus pöördub nendes asjades iseenda vastu.“

Puranen on olnud Niuvanniemis sundravil alates sellest, kui ta tappis 2014. aastal Kouvolas talle varasemast tundmatu pereema. Puranen tunnistati süüdimatuks, sest ta põeb paranoidset skisofreeniat.

Lauerma püüdis inimeste võimalikke hirme vaigistada. Ta tuletas meelde, et psühhoosis olev inimene tapab äärmiselt harva talle tundmatuid isikuid.

„Nad tegutsevad tihti üsna ebaefektiivselt. Nad ei jahi peaaegu kunagi kedagi kõrvalist, vaid psühhoosis olevate inimeste teod on pea alati suunatud elukaaslaste või perekonnaliikmete vastu. Need tehakse psühhootilise hirmu mõju all juhusliku relvaga ilma ette kavatsemata,“ rääkis Lauerma.

Õigete ravimite abil saab Lauerma sõnul ka seda riski maandada.

Lauerma rõhutas, et valdav osa psühhootilistest inimestest ei tee teistele midagi halba. Niuvanniemis ja teises Soome riiklikus haiglas Vaasas tehakse tema sõnul tähtsat tööd.

„Nad teevad väga head tervendavat tööd krooniliselt haigete inimeste kohandamiseks ühiskonnaga. Ja nad õnnestuvad selles pea alati,“ ütles Lauerma.