Umbes 50 inimest ootas pommivarjendis evakueerimist, kuid bussi ei tulnud. Väike poiss lähenes koos emaga Ilta-Sanomate üüritud autole.

„Kas teie autos on ruumi? Me peame siit minema pääsema!“ küsis ema.

Õnneks oli ruumi ning autosse tõsteti kõik, mis emal kaasas oli: kotitäis aluspesu.

Autosse mahtus veel ka kolmas põgenik, vana mees. Väikeses neljaukselises üle kümne aasta vanas Hyundais oli kuus inimest. Kolm tsiviilisikut pääses siiski põrgust minema.

Algselt valgel, kuid nüüdseks paksu pruuni poriga kaetud autol olid vaevalt näha tähed „TV“, mis olid teibitud kapotile ja akendele.

37-aastane Nataša ja viieaastane Saša ei suutnud tagaistmel naeratamist lõpetada. Neil ei olnud enam midagi alles jäänud: kaks varasemat kodu hävitasid granaadid ja kolmandas Debaltseves oli liiga ohtlik elada. Nüüd pääsesid nad perekonna juurde Svjatogirskisse, mis asub Debaltsevest umbes saja kilomeetri kaugusel.

Seal ootasid isa ja 12-aastane poeg.

Nataša on töötanud Debaltseves tehases, kuid nüüdseks kogu tööstus muidugi seisab. Linna ei tule ju elektrit ega vettki. Vaid granaate sajab pidevalt.

„Ootasime mitu päeva, et oleks ohutu Debaltsevest lahkuda, aga olukord muutus kogu aeg halvemaks. Meil oli jäneseid, koeri, merisiga ja tšintšilja. Nad tuli jätta korterisse puuridesse...“ rääkis Nataša.

Väike poiss katkestas vestluse kohvikus Artemivskis, kui lauda saabus tellitud pudel Coca-Colat.

„Ema, kas ma võin nüüd mütsi peast ära võtta?“

Nataša vaatas poissi armastusega ja andis loa.

Nad olid nüüd ohutus kohas. Ja elus.