SENEGALI BLOGI: Sellist värvikirevust nagu Senegali naiste kleitides ei näe isegi moepoodides
Kui kaugetele maadele reisimine toimub enamasti puhkuse eesmärgil, siis meie väike kolmeliikmeline rühm sõitis Senegali arengukoostöö raamides. Paljud eestlased ei kujuta enamasti ette, et hoolimata suurest rahulolematusest meie endi olude suhtes ei saa seda võrrelda suurema osa maailma seisundiga. Planeedi kümnest inimesest üheksa elavad tunduvalt sandimates oludes kui meie. Ja meil on tegelikult sama kogemus olemas. Tänu 20-aastasele arengule nullist hakkab meil järjest olema midagi, mida teistega jagada.
Eesti on rahvusvaheliste lepingutega lubanud maailma arengutele oma õla alla panna. Välisministeeriumi rahastusotsus Jaan Tõnissoni Instituudi projektile Senegalis tuli üllatusena, aga see tundub seaduspärasusena.
Senegal asub Lääne-Aafrika keskosas. Sõit sinna pole lihtsamate killast. Meie Margitiga lendasime Senegali Pariisi kaudu. Irita, kes õpib Rootsis, saabus Dakari Lissaboni vahemaandumisega.
Hoiatama peab Pariisi De Gaulle'i lennujaama eest, mis hiljuti tunnistati üheks nigelamaks arenenud maailmas. Minulgi oleks õnnestunud lennukist maha jääda, kuna väljalennuvärav tõsteti viimasel hetkel ümber. Aga õnneks oli teadmatuid terve hulk ja lend lihtsalt lükkus pool tundi edasi.
Peale 17-tunnist lennureisi saabusime Senegali. Öine Dakari lennujaam meenutas mentaliteedilt veidi Tallinna õhusadamat üheksakümnendate algul. Väljudes aga tabas saabujaid lõunamaine agressioon. Taksopakkujad ründasid pidevalt ja isegi kui olime vahendi välja valinud, blokeeris hulk konkurente autouksi tõsise sooviga meid ikka endale saada. Siis tuli säilitada rahu ja lihtsalt sisse trügida.
Külalistemaja Residence Madame'il, kuhu saabusime, oli rahulik ja turvaline. See on vist suhteliselt heas rajoonis, sest hommikul selgus, et lähedal asub mitmeid saatkondi. Nurga taga Ruanda oma ja kümne minuti jalutuskäigu kaugusel tohutu Ühendriikide esindus.
Hotell oli lihtne, aga hubane, sisehoovis bassein, mida küll keegi ei kasutanud. Lamamistoolide kohal kasvasid ähvardavalt mitmed kookospalmid valmivate viljadega. Osa teenindajaist oskas ka inglise keelt, kuigi Senegal on prantsusekeelne.
Kaks täispäeva toimusid seminarid ja kohtumised. Inimesed on Senegalis huvitavad ja need, kellega meie kohtume, intelligentsed.
Neljandal päeval saime puhkepäeva. Jagunesime kaheks. Irita eelistas kohalike daamidega minna ökoturule, mis, nagu hiljem selgus, polnud just kõige targem valik. Meie Margitiga kui kunstihuvilised suundusime kunstiturule. Seal tabas meid tõeline šoppamistuhin.
Omandasime üle kümne taiese, millest seitse olid maalid, ja saime meie saatja Ama käest kiita, et oskasime õige hinna välja kaubelda. Kogu saak oli alla 40 euro. Turg oli praktiliselt tühi, sest hooaega ei ole ja meil seda lihtsam omi kunstikogusid soodsalt täiendada.
Teiseks oli plaanis orjasaar Goree. Väidetavalt toimus selle kaudu enamus Lääne-Aafrika orjakaubandusest, mida praegusel hetkel idüllilisest saarest on raske uskuda. Lühike reis 15 minutit võtab tegelikult tunde aega, sest graafikud on ainult seina jaoks. Kui reisijad hakkasid peale venima, siis näiteks ärasõit venis meil üle 45 minuti.
Saare atmosfäär on liiga nukumajalik, et piisavat kurikuulsust edasi anda. Vihatud orjamaja tundus liiga väike, et tohutut massi orje mahutada. Samas siiski lisasid usutavust suured kindlusehitised, mis paiknesid mitmel pool.
Enne ärasõitu vaevade saarelt istusime meie saatja Amaga välikohvikus ja rüüpasime veini. Just nimelt, sellel islamimaal on alkohol müügil ka tavalises poes, rääkimata kohvikust. Üldiselt peavad senegallased ennast kõige tolerantsemaks rahvaks Aafrikas.
Seda on näha ka tänavapildis. Sellist värvikirevust nagu Senegali naiste kleitides ei näe ka Benettoni poodides. Osad kannavad teksaseid ja toppe, aga needki on värviküllased. Pead ei ole enamusel naistest kaetud, rääkimata nägudest. Ja Senegali elanikest on 92 protsenti moslemid.
Ama oli selle üle väga uhke. Ama ise pärines külast teisel pool Gambiat. Olles lõpetanud kõrgkooli õpetajakutsega, siis unistustes on ta logistikaärimees nagu ta vanaisa. Mine tea, kas tal õnnestub oma soov täide viia.
Õhtu lõpetuseks on söömaaeg meie baasasutuse direktrissi Stephanie Kane'i juures kodus.
