Sarkozy loodab Mistrali müügiga venelasi taltsutada
2009. aasta 7. novembril võttis president Nicolas Sarkozy vastu filosoof André Glucksmanni. Glucksmann soovis arutada tundlikku teemat — sõjalaeva Mistral müümist Venemaale. Filosoof teadis, et küsimus jagab vabariigi kõrgema juhtkonna kaheks. Glucksmann lootis oma sõpra Sarkozyd veenda, kirjutab Le Nouvel Observateur.
„Ma ütlesin talle, et on mõeldamatu, et Prantsusmaa müüks selle laeva Putinile, et Venemaa on endiselt ohtlik riik, mis ei täida endale võetud kohustusi. See oleks kohutav pretsedent,“ rääkis Glucksmann.
Sarkozy kohtles Glucksmanni väga viisakalt, kuid viimane sai kiiresti aru, et otsus laev müüa on juba tehtud ning Prantsusmaast saab üha rohkem Kremli kaasosaline.
Kaasosalus, pimedus või parimad kavatsused, fakt on aga see, et Gruusia sõja lõpust kulunud 18 kuuga on Sarkozy ja Prantsusmaa Venemaale väga palju lähenenud, mis muudab murelikuks meeleheitel inimõigusteaktivistid, välisministeeriumi, vastuluureringkonnad ja isegi presidendi enese administratsiooni. See lähenemine väljendub mitmetes sõjalistes initsiatiivides, energiaalases koostöös ja isegi usuasjades. 2010. aasta on kuulutatud „Vene-Prantsuse aastaks“, mille avas Medvedev 2. märtsil.
Sarkozy on kindel, et ta on Vene karu taltsutanud. Sarkozy arvab, et teab, kuidas Kremliga käituda, eriti Medvedeviga, kellega ta arvab olevat saavutanud väga lähedased suhted. Ta on isegi oma kaaskonnale rääkinud, et oma oskustega „tsiviliseerib ta venelased“.
„Pariisis hakatakse aru saama, et Venemaa, mis ei vääri oma kohutavat mainet, on väga paljutõotav turg,“ ütles Jacques Chiraci fondi varahoidja ja Vene-Prantsuse ärisuhete aktiivne arendaja Marie-Hélène Bérard. „Russomaania saabub Prantsusmaale!“ kinnitas rõõmsalt peaminister François Filloni üks kahest nõunikust John Boishu (teine on Igor Mitrofanoff), kes räägib vabalt vene keelt.
Paljud peavad seda lähenemist aga enneaegseks, ebamoraalseks või ohtlikuks. Muretsema panevad Gruusia sõja vaherahulepingust mitte kinni pidamine, Vene ajakirjanike, opositsioonipoliitikute ja inimõigusteaktivistide kümned mõrvad, valimiste võltsimine (mille peale Prantsuse peaminister kinnitas, et Venemaa on demokraatlik riik), ajakirjandusvabaduse piiramine, eraomandi puutumatuse rikkumine, Kremli lõputud NATO-vastased tiraadid, Vene armee õppused NATO liitlaste piiridel ning Vene spioonide aktiivne tegevus Prantsusmaal.
Prantsuse-Vene lähedastele suhetele seisavad täiel jõul vastu Prantsuse vastuluureringkonnad. Prantsuse vastuluureagentuur DCRI kirjutas 2008. aasta suvel alarmeeriva memo Venemaa välisluureteenistuse SVR-i tegevusest Pariisis. DCRI andmetel pole alates 1985. aastast olnud Prantsusmaal nii palju Vene spioone ja nad pole kunagi olnud nii aktiivsed.
Sellele informatsioonile tuginedes teatas Prantsusmaa välisministeerium, et on väga reserveeritud Pariisis Quay Branly linnaosas asuva maatüki müümise osas Venemaale. Kreml kavatseb sinna ehitada Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku. DCRI hoiatas, et kirik muutuks SVR-i suurteks kõrvadeks, kust kuulataks pealt ümbritevates hoonetes, mille hulgas on valitsusasutusi, toimuvat.
Välisministeeriumi vastuseis polnud maa müügi takistamiseks piisav. Eelarveministri sõnul müüdi maa korrektselt enampakkumise korras. Minister jättis aga ütlemata, et Venemaa suursaadik Pariisis, Aleksandr Orlov hoiatas, et Pariisi kesklinnas asuva maatüki müügist keeldumist peetaks Moskvas ebasõbralikuks sammuks.
Välisministeerium peab väga kahtlaseks ka eelmise aasta novembris allkirjastatud gaasilepingut Prantsuse firmade EDF ja GDF-Suez’ ning Gazpromi vahel, mille juures viibis ka peaminister Fillon. Vaatamata Euroopa asjade riigisekretäri Pierre Lellouche’i vastuseisule osalevad Prantsuse firmad South Streami gaasitoruprojektis.
2009. aasta suvel sai Prantsusmaa kaitseminister Hervé Morin teada, et venelased on huvitatud dessantlaeva Mistral ostmisest. Laev on võimeline kandma helikoptereid, suurt hulka dessantväelasi ning tegutsema ka staabilaevana. Oktoobri keskel oli vastuseis riigiaparaadis laeva müümisele nii tugev, et asi jõudis president Sarkozy lauale. Sarkozy juurde saabusid esimesena Morin ja Fillon, kes on müümise suurimad pooldajad. Nad väitsid, et Mistrali müümine, rääkimata mitme sama tüüpi laeva müümisest, võib päästa STX-i laevatehase Saint-Nazaire’is. Lisaks väitsid nad, et Venemaa ei saa olla konfliktis kogu maailmaga ja Euroopa peab venelastele vastu tulema. Kui suurt idanaabrit tahetakse omale partneriks, tuleb teda Filloni ja Morini sõnul nii ka kohelda.
„See on teadlikkuse ja poliitilise realismi küsimus,“ ütles Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner, püüdes oma kõhklusi selgitada.
On olemas üks mees, kes püüab laeva müümist blokeerida: presidendi staabiülem admiral Guillaud. Mereväelane kurdab, et kaitseminister Morin pole temaga nõu pidanud. Prantsuse admirali sõnul on tegemist NATO liitlaste vastase sammuga, eriti puudutab see Balti riike ja Rumeeniat ning Gruusiat ja Ukrainat, mis on kasutanud kõiki seaduslikke vahendeid laevamüügi takistamiseks.
Ka admiral Guillaud ei suutnud Sarkozyd veenda. President otsustas alustada läbirääkimisi Mistrali müümiseks ja ka esialgseid kõnelusi veel kolme sama tüüpi laeva Venemaale tarnimiseks. Osa laevu ehitatakse Peterburis Putinile lähedase oligarhi Sergei Pugatšovi omanduses olevas laevatehases. Pugatšov ostis äsja Prantsuse ajalehe France-Soir, mis peaks uuesti ilmuma hakkama enne Prantsuse kohalikke valimisi. Käsi peseb kätt?
