Rösleri “tapmisüritused” olid põhjuseks, miks juba agoonias vaevleva FDP toetus hakkas veelgi langema. Veidi enne valimisi toetas liberaale ainult kolm protsenti valijatest. Ringküsitlused olid niivõrd masendavad, et kristlikud demokraadid (CDU) hakkasid tundma hirmu, et nende koalitsioonipartner ei pääsegi enam liidumaa parlamenti sisse. Nii tegi David McAllister saatusliku otsuse: ta kutsus CDU valijaid üles andma valimissedeli nn “teise hääle” FDP-le. Alam-Saksimaa peaministri üleskutset saatiski edu, sest FDP tõusis rekordilise toetusega 9,9 protsenti tagasi poliitilisele parketile nagu fööniks tuhast.
Philipp Rösler

Kuid McAllisteri see ei aidanud, sest võitjaks kuulutati hoopis sotsiaaldemokraatide (SPD) ja roheliste (Die Grüne) koalitsioon. Kristlikud demokraadid kogusid küll valimistel enim hääli (36 protsenti, sotsid aga 32,6 protsenti), kuid samas kaotasid nad selgelt oma valijaid, kes olid McAllisteri palve kohaselt pannud risti valimissedelile liberaalide kasuks. Merkelgi pidi vastumeeli üles tunnistama, et CDU valimistaktika ei olnud õige. Samas teatas liidukantsler ja kristlike demokraatide esimees, et sügisel toimuvatel liiduparlamendi (Bundestag) valimistel võitleb iga erakond ainult iseenda valijate häälte eest.

Rösler oskas kaardid hästi välja mängida

Valimistest võitjana välja tulnud Philipp Rösler oskas peale tulemuste teatavakstegemist oma kaardid hästi välja mängida. Oma positsiooni säilitamiseks ilmutas mees suurt võimuinstinkti, sest pakkus suurimale konkurendile, Bundestagi fraktsiooni esimehele Rainer Brüderlele kohe erakonna esimehe tooli. Kuid “kuningamõrvar”, kes oli just sellest unistanud, demonstreeris nüüd oma nõrkust. Võiduks vajalik viimane hoop jäi andmata. Teinegi Rösleri vastane, praegune arenguabi minister Dirk Niebel, hoidis peale valimisvõitu Alam-Saksimaal oma suu kinni.
Dirk Niebel

Nii sõlmiti näiliselt vajalik vaherahu, mis ei jäänud aga selles pikemat aega iseendaga sõdivas parteis püsima. Alates eelmistest Bundestagi valimistest aastal 2009 on liberaalidel õnnestunud, nagu kuulsal saksa kunstnikul Georg Baselitzil oma maalidel, kõik pea peale keerata. Der Tagesspiegel kirjutab: “Tagasi vaadates tundub, et liberaalide saavutatud 15 protsenti valijate häältest ei olnud tookord midagi muud kui üks suur rumal eksimus.”

“Mina olen kõige parem”: Brüderle seksismiskandaal

Mõne aja pärast seisis Rainer Brüderle (67) ise negatiivselt avalikkuse huviorbiidis. Nimelt avaldas ajakirja Stern noor naisreporter artikli, kus süüdistas FDP fraktsioonišeffi liiduparlamendis seksismis. Laura Himmelreich (29) kirjutas, et aasta tagasi olevat Brüderle hilisõhtul ühes Stuttgardi hotelli baaris talle öelnud: “Teie vanuses naisi tunnen ma hästi.” Tegelikult soovinud nooruke reporter esitada FDP värskele Bundestagi valimiste tippkandidaadile asjalikke poliitilisi küsimusi. Liberaal ei olnud teda aga tõsiselt võtnud, vaid piirdunud alguses ainult naist ennast puudutava teemaga. Brüderle küsinud, kust ajakirjanik pärineb. Saanud vastuse, et Münchenist, olevat poliitik hakanud viskama nalja ajakirjaniku käes oleva Coca-Cola üle, sest Baieris joovat ju eevatütredki kangemat. Seejärel visanud liberaal pilgu naise rindadele ja öelnud: “Teie omad täidavad Dirndl'igi.” (Dirndl on baieri naiste rahvuskostüüm, tavaliselt suure dekolteega). Seejärel võtnud Brüderle naise käe ja suudelnud seda lause saatel: “Ma soovin, et paneksite mind kirja oma tantsukaardile. Poliitikutele langevad kätte ju kõik naisajakirjanikud.” Lõpetuseks olevat FDP-mees olnud valmis vastama ka esitatud küsimustele: “Mind valiti tippkandidaadiks, kuna mina olen kõige parem.”

Himmelreichi artikkel tekitas Saksamaal tohutu seksismidebati. Mitmed naised kirjutasid, kuidas võimul olevad mehed näevad neis ainult seksuaalobjekti, mitte kompetentset töötajat. Brüderle ise ei ole mitmetest nõudmistest hoolimata kriitikale tänaseni reageerinud. Isegi mitte kohtudes Himmelreichiga jaanuari lõpus traditsioonilisel pressihommikusöögil, kuhu on kutsutud kõik Berliinis töötavad ajakirjanikud. Liitvabariigi tasandil hakkas poolehoid FDP-le jälle langema.

Jörg-Uwe Hahn: kas sakslased aktsepteerivad aasialase välimusega poliitikut

Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ütles Hesseni liidumaa FDP ülem ja integratsiooniminister Jörg-Uwe Hahn eile (7. veebruaril) Frankfurter Neue Pressele antud intervjuus: “Philipp Rösleri asemel sooviksin ma hea meelega teada, kas meie ühiskond on juba arenenud nii kaugele, et aktsepteerib veel kaua Aasia välimusega asekantslerit.” Üks lause ja uus skandaal oli sündinud, kuigi Hahn on nüüdseks püüdnud Twitteris oma ütlust suhestada.

Günter Rudolph (SPD) räägib “stiilitust kõrvalekaldumisest, milles on tunda rassistlike tendentse”. Roheliste fraktsioonijuht Hessenis Tarek Al-Wazir toob omakorda esile, et “eriti integratsiooniminister peaks rääkima nii selges keeles, et ei jääks ruumi intepretatsioonidele". Toetust sai aga liberaal oma erakonnakaaslastelt. FDP juhatuse liige Wolfgang Kubicki ütles Passauer Neue Pressele: “Ma tunnen Hahni juba kaua, seetõttu tean ma, et ta ei soovinud esitada rassistlike paroole.” Ka Philipp Rösler võttis õnnetu rassismipopulisti oma kaitse alla.
Jörg-Uwe Hahn

Merkelil on lahendada mitmeid probleeme

Liidukantsler Angela Merkelit ootavad nädalalõpul ees mitmed probleemid. Kõigepealt kohtub ta oma südamesõbranna Annette Schavaniga, kes saabub täna õhtul tagasi oma tööreisilt Lõuna-Aafrikasse. Seega teatab valitsusjuht tõenäoliselt esmaspäeval, kas Schavan, kellelt Düsseldorfi ülikool võttis äsja ära doktorikraadi, saab jääda haridusministritoolile. Kuna küsimus ei ole mitte ainult akadeemilise kraadi äravõtmises, vaid ka selles, et ministril puudub nüüd kõrgharidus, siis oleks niikuinii ainult aja küsimus, mil Schavan peaks surve mõjul lahkuma. Vaatlejad arvavad aga, et Merkel annab oma lähedasele kaaslasele, keda peetakse kompetentseks ja heaks ministriks, mõne teise kabinetitooli. Schavan lõpetas omal ajal ülikooli mitte diplomi, vaid promotsiooniga. See tähendab, et nüüd, mil temalt on võetud ära doktorikraad, on tal ka lõpetamata kõrgharidus.

No go,” ütlevad nii teadlased kui tudengid. Eriti seetõttu, et Schavan ütles kaks aastat tagasi plagiaator Karl-Theodor zu Guttenbergi kohta: “Teadlasena, kes ma ise olen promoveerunud, häbenen ma ja seda mitte ainult salaja.” Sellest hoolimata pole võimalik seni veel haridusministrit ja Guttenbergi ühte patta panna. Kui Schavan ei ole tsitaate korralikult märgistanud, oli “valetajaparuni” dissertatsioon 90 protsenti võltsitud. Guttenberg pole oma mainest tänaseni lahti saanud. Alles äsja avaldas USA New Hampshire'i osariigi Darmouth'i kolledž meelt selle vastu, et Saksamaa endine kaitseminister tuleb neile loengut pidama. Peale õnnestunud protesti ütles aadlik ise oma tuleku ära. Üliõpilased põhjendasid oma protesti sellega, et kui nemad hakkaksid võõraid tsitaate omadena maha kirjutama, visataks nad alma mater'ist välja.

Kuid Merkel peab langetama veel otsuse koostöö kohta liberaalidega. Sest kas kristlikele demokraatidele on suhe liberaalidega üldse kasulik? FDP liikmed toodavad juba pikemat aega pidevalt negatiivseid pealkirju, mistõttu on valijate toetus neile katastroofiliselt langemas. Ainsad, kes seda näha ei soovi, on liberaalid ise. Merkelit tuntakse pragmaatilise võimuinimesena. Oma otsused teeb ta vastavalt sellele, mis on talle endale kasulik. Seega on täiesti võimalik, et ta laseb veel enne kuuma Bundestagi valimiskampaania algust nii Schavani kui liberaalid kukkuda nagu kuuma kartuli. Sest ainult nii on juhtival kristlikul demokraadil võimalik säilitada oma status quo – olla Saksamaa armastatuim poliitik.