„Rottidest, sitikast ja prussakatest sai minu perekond. Te võite selle üle praegu naerda, aga nii see oli,“ ütles Månvinge ajalehele Aftonbladet The Locali vahendusel.
Suur rahahäda sundis Månvinget 1990. aastate keskel narkomuulaks hakkama, kuid ta jäi Tais vahele ja mõisteti surma. Hiljem muudeti see ümber 30-aastaseks vanglakaristuseks.
„See oli tagajärg, millega ma pidin leppima, aga oli raske mõelda sellele, kuidas sellise ajahulgaga hakkama saada,“ ütles Månvinge.
Rootslane viidi Tais Klong-Premi vanglasse, mis on ehitatud 6000 vangile, kuid kus neid on kaks korda rohkem.
Månvinge rääkis Aftonbladetile, et elas esimese perioodi vanglas üle, kavandades põgenemist, kuid muutis siis meelt ja aitas kaasvangi põgenemisele kaasa. Sellel oli aga kõrge hind, sest ta isoleeriti kaheks ja pooleks kuuks üksikkongi. Selle perioodi veetis ta räpase kongi seina külge aheldatuna, seltsiks vaid rotid ja putukad.
Månvinge sõnul päästis teda hulluks minemisest aga just see, et kongis elasid parasiidid, kellega ta sõbrunes.
„Nad said mu sõpradeks. Ma pöördusin nende poole ja tundsin toetust, nagu saadakse lemmikloomadelt. Nad tähendasid mulle kogu maailma,“ rääkis Månvinge.
Mees nimetas isase roti Louisiana Joe'ks ja emase Big Mamaks. Sitikas sai nimeks Den Senila Skalbaggen (Seniilne Sitikas).
„Ma ei näinud alati nende silmi, aga ma teadsin, et nad vaatavad mind. Sellises olukorras muutuvad need asjad tähtsaks,“ jutustas Månvinge.
Rootslane veetis Tai vanglas kuus aastat, enne kui ta Rootsi vanglasse üle viidi. 2007. aastal sai ta vabadusse ja on nüüd kirjutanud raamatu „Den senila skalbaggens tröst“ („Seniilse sitika trööst“).
