Rein Müllerson: iseseisvus saavutatakse, kui see on mõne suurriigi huvides või kui sinust keegi ei hooli

 (12)
Rein Müllerson: iseseisvus saavutatakse, kui see on mõne suurriigi huvides või kui sinust keegi ei hooli
Rein MüllersonFoto: Ilmar Saabas

Tallinna ülikooli professor Rein Müllerson ütleb Valdai diskussiooniklubi veebilehel hiljutisi Iraagi Kurdistani ja Kataloonia iseseisvusreferendumeid kommenteerides, et kuigi enamik gruppe, nagu üksikisikuidki, hindab oma vabadust, on tihti suuremad iseseisvuse toetajad liidrid, kes loodavad saada kasutoovaid ja prestiižseid positsioone uues riigis. Kui diskrimineeritakse teatud vähemusi, võib eraldumine tõepoolest kogu elanikkonnale kasu tuua, kuid nagu näitavad Eritrea ja Lõuna-Sudaani juhtumid, muutub lubatud paradiis sageli põrguks, sest rõhumine sama keelt rääkivate või sama usku inimeste poolt ei pruugi olla leebem kui selles osas erinevate inimeste poolt.

Enesemääramisnõuete juures on Müllersoni sõnul vähe kindlat ning palju ebakindlat ja väärtõlgendusi. Kindlad asjad on järgmised: enesemääramis- ja eraldumisõigus on kaks eri asja, kuigi omavahel seotud. Rahvusvaheline õigus, mis kinnitab kõigi rahvaste õigust enesemääramisele, ei anna igaühele (väljaspool kolonialismi konteksti) õigust iseseisvale riiklusele. Samas ei keelusta see seda samuti. Poliitilisel poolel on üks kindel asi see, et mida suuremad on põhjused olemasolevast riigist lahkulöömiseks (poliitilised, majanduslikud, humanitaarsed või psühholoogilised), seda keerulisem see tavaliselt on. Mida lihtsam eraldumine paistab, seda vähem pakilised on üldiselt põhjused, miks iseseisvust taotleda, märgib Müllerson.

Seotud lood:

Ebakindlus algab juba „rahva“ definitsioonist – kes on rahvad ja kes vähemused. Lisaks sellele tasakaalustab enesemääramisõigust rahvusvaheline õigus, mis nõuab riikide territoriaalse terviklikkuse austamist, kirjutab Müllerson.

Müllerson märgib siinjuures, et USA juhitud rahvusvaheline kogukond valis 1990. aastatel poliitilise otstarbekuse rahvusvahelise õiguse asemel. Washingtonile mitte kuuletunud riikide territoriaalset terviklikkust ei peetud nii pühaks, kui nende oma, kes olid kuulakad.

Kosovo juhtum, mida on sageli kujutatud eduka humanitaaraktsiooni mudelina, oli üks esimesi, kui mitte kõige esimene märkimisväärne samm teel, mis viib geopoliitika triumfini rahvusvahelise õiguse üle,“ kirjutab Müllerson.

Kosovo iseseisvusdeklaratsioon ei rikkunud Müllersoni sõnul tõepoolest rahvusvahelist õigust, kuid fakt, et see sai võimalikuks ainult NATO Serbia pommitamise tagajärjel, mis oli rahvusvahelise õiguse karjuv rikkumine, lisab usutavust sellele, et selle legitiimsus on kaheldav. „Mis puutub tema (Kosovo) väljakuulutatud iseseisvuse tunnustamisse kolmandate riikide poolt, siis rahvusvahelise õiguse järgi on see selge Serbia siseasjadesse sekkumise akt,“ väidab Müllerson.

Lahkulöömiskonfliktide puhul on Müllersoni sõnul harva nii, et üks pool on süüdi ja teine täiesti süütu ohver. Tavaliselt väärivad mõlemad (kõik) pooled teineteist. Kosovos kasutasid võrdselt vägivalda nii Serbia võimud kui ka Kosovo Vabastusarmee (UÇK), mis on olnud ka Valge Maja terroriorganisatsioonide nimekirjas, kirjutab Müllerson.

Iseseisvuspüüdlustele on reaktsioonid erinevad ka liberaalsetes demokraatiates. Kanada ja Briti võimud ei võtnud oma rahulolematusest hoolimata kasutusele kõva käe strateegiat vastavalt Québeci ja Šotimaa iseseisvusreferendumite vastu, Hispaania reaktsioon Kataloonia suhtes on aga olnud nii vaenulik kui ka vägivaldne. See võib aga Hispaania territoriaalse terviklikkuse suhtes olla kontraproduktiivne, eriti pikema ajaperioodi jooksul, andes katalaanidele rohkem põhjust Hispaaniast eraldumist taotleda.

Loe veel

„Hispaania võimude reaktsioon katalaanide soovile pidada referendum oma tuleviku üle, oli pigem selline, nagu oleks võinud oodata diktatuurilt, mitte liberaalselt demokraatialt. Euroopa liidrid nagu ka Donald Trump on kõik väljendanud on vankumatut toetust Mariano Rajoy valitsusele. Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi territoriaalne terviklikkus trumpab kindlasti üle katalaanide „naiivsed“ unistused,“ kirjutab Müllerson.

Alternatiivvõimalusena toob Müllerson välja Kanada lähenemise. Kanada ülemkohus otsustas 1998. aastal Québeci iseseisvusreferendumi kohta, et selge enamuse vastus "jah" küsimusele eraldumise kohta annaks lahkulöömisalgatusele legitiimsuse, mida konföderatsiooni kõik teised osapooled peaksid tunnustama. Samas otsustas kohus ka, et Québec ei saa hoolimata referendumi tulemusest sellist enesemääramisõigust, et dikteerida teistele osapooltele tingimusi. Seega on demokraatiates ainus võimalik toimimisviis läbirääkimised, kompromissid ja vastastikused järeleandmised, mis võivad isegi abielu lõpuks päästa, vaatamata varasematele vääritimõistmistele ja kibestumistele, kirjutab Müllerson.

Rahvaste puhul võiks Müllersoni sõnul kehtida ütlus: ütle mulle, kes on su naabrid, ja mina ütlen sulle, mis on su probleemid. Kurdidel on olnud kõikjal ümber naabrid, kes on kartnud nende iseseisvust. Kuigi Iraagi kurdid toetasid 25. septembri referendumil iseseisvust 93-protsendiliselt, olid vastuseks ähvardused Bagdadist ning naaberriikidest Türgist ja Iraanist, karmid hoiatused suurriikidelt ja isegi ÜRO-lt. Kurdide iseseisvuse vastu on Washington, kes on toetanud neid võitluses Islamiriigi vastu. Ka kurdide pikaaegne liitlane Moskva rõhutab olemasolevate riikide territoriaalse terviklikkuse pühadust. Sellistes tõsistes asjades trumpab geopoliitika põhimõtted üle, märgib Müllerson.

„Tavaliselt saavutatakse iseseisvus kas siis, kui iseseisvuspüüdlused langevad kokku mõne globaalse või vähemalt regionaalse tegija huvidega, või siis, kui keegi sinust tegelikult ei hooli. Reaktsioonid äsjastele referendumitele Iraagi Kurdistanis ja Hispaania Kataloonias ainult kinnitavad, et see on reaalpoliitika, mis loeb,“ kirjutab Müllerson.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare